My Blueberry Nights

My Blueberry Nights oli selline rahulik film. Vaatamata ühele surnukehale ja korraks kaadrisse ilmunud püssile, oli see film üks meeldiv jutustus. Režisöör Wong Kar Wai on suutnud pea kaks tundi kestva filmi, kus ei ole üleliia palju tegevust, täita nii, et see ei tundu venitamise või "augutäitena". Samas on filmis palju venitamist (otseses mõttes) - aeg-luubis kaadrid nimelt. Aga need sobivad selle rahuliku filmi juurde.

Minimalistlik ent samas on kaadrid küllastunud - visuaalselt. Sisu jääb veidi kesiseks - jääb minu jaoks ajaviitefilmiks, kus on hea muusika, kenad kaadrid ja mõõdukas annus mitte liiga ülevoolavat romantikat. Nägu on rohkem kui tegu.

Näitlejatöö jätab soovida. Norah Jones võiks minu poolest ikkagi lauljaks jääda ja oma näitlemisiha nt oma muusikavideotes välja elada. Üsna ebakindel etteaste temalt selles filmis. Natalie Portman on parem, kuigi ka pole eriti usutav. Aga ta läheb mõne aastage veel paremaks - igas mõttes.

"Päeva lõpuks" ei jäta film nii kesist muljet nagu tunduda võib. Arvatavasti muusika ja pilt teevad oma töö.

Filmis mängib ühte kõrvalosa ka Charlyn Marshall.

Powaqqatsi

KUMU dokumentaaliõhtul näidati filmi "Powaqqatsi", mille režissööriks Godfrey Reggio. Film on teine osa nn Qatsi triloogiast, kuhu kuuluvad veel filmid Koyaanisqatsi (Life out of balance) (1982) ja Naqoyqatsi (Life as war) (2002). Powaqqatsi filmi, mis valmis 1988. aastal (mõjub samas väga tänapäevasena), teiseks pealkirjaks on "Life in Transformation".

Filmis on sisu ja on visuaali. Mõlemat aitab kanda muusika (Philip Glass). Dialoogi pole, teksti ei loe Peedo, Villandi ega Mikiver. Selle tõttu saab filmi nautida kui lihtsalt hea pildi ja muusika kooslust. Kel viitsimist süveneda (aeg-luubis võtted annavad selleks lisaaega), saab näidatule oma loo ise juurde mõelda ning arvatavasti on seda kõige parem teha ilma eelnevalt filmi kohta kommentaare lugemata.

Film on mitmes mõttes anonüümne. St võttekohtade kohta puudub selgitav info, kuigi mõned kohad on äratuntavad, ning teiseks ei näidata filmis kellelegi näpuga ning ei süüdistata kedagi. Aga kas peaksi kedagi süüdistama? Kuigi Lääne/Põhja inimene võiks/peaks seda tunnetama - eriti lõikudes, kus näidatakse lähivõttes laste nägusid, mis on äärmiselt ilmekad ja samas äraootavad.

Sõna powaqqatsi (powaq - parasiit, teiste elujõu kasutaja enda huvides, qatsi - elu; hopi (indiaani) keeles) ehk selgitab, mida filmi tegijad tahtsid öelda. Väga üldistatuna on film globaliseerumisest ning veidi kitsamalt tehnoloogia pealetungist "kolmandale maailmale" / looduslastele / traditsioonilistele elu- ja tööviisidele ning nende kahe vastandumisest.

Väga palju näidatakse tööd tegevaid inimesi ning see töö on füüsiliselt raske (tappev? - kaadrid Brasiilia kullakaevandusest) ja primitiivne. Hetkeks tekib kaastunne nende inimeste suhtes. Võtame sama kullakaevanduse näite - need inimesed teevad seda tööd kellegi teise heaolu nimel (jah, kindlasti ka selleks, et ennast elatada). Teisest küljest on aga näha, kuidas inimesed neid primitiivseid töövõtteid (nt vilja tuulamine) naudivad ning sellel on isegi mingi ülev või pidulik nüanss juures. Ja lõppude-lõpuks tegi seda sama tööd ja sama primitiivselt ka kogu Lääne ühiskond alles mõnisada aastat tagasi. Ja pole hullu midagi. Ning mis on halvem, kas see, et inimesed teevad rasket füüsilist tööd või see, et võetakse kasutusele moodsam tehnoloogia ning inimesed jääksid üldse ilma tööta?

Mõned väidavad, et tegemist on klišeega - National Geographic Channel'i veidi kunstilisem versioon. Soovitan igal juhul vaadata (ja kuulata). Filmi kodulehel saab ka mõningaid lugusid kuulata.

Filmitud Brasiilias, Egiptuses, Indias, Nepaalis, Peruus, Hiinas.