Run Fatboy Run

Run Fatboy Run on kerge kömöödia, mille režissööriks on "Sõprade" David Schwimmer. Ootus oli näha veidi britilikumat huumorit arvestades, et käsikirja kallal tegi tööd ka peaosa mänginud briti päritolu Simon Pegg. Kahjuks oli see siiski rohkem Scwimmeri film - huumor, mis oli liiga läbinähtav ja pingutatud. Ei saanudki päris täpselt aru, kas tegemist oli paroodiaga või lihtsalt kerge meelelahutusliku romantilise komöödiaga. Ei saa öelda, et naljakaid kohti filmis polnud, kuid üldpilt jättis soovida...

Film jutustab loo Dennisest, kes on mõned aastad tagasi oma raseda pruudi altari ette jätnud, sest ta lõi vedelaks ning kui ta saab teada, et tema poja ja eks-naise ellu hakkab tekkima uus mees, kes erinevalt Dennisest (saamatu turvatöötaja pesupoes) on edukas kontorirott, siis hakkab Dennis end liigutama. Seda ka otseses mõttes, sest tõestamaks oma eelmisele pruudile, et ta on muutumas ning ta on sihikindel ja parem mees, otsustab Dennis kaasa teha maratonil (millest kavatseb osa võtta ka tema rivaal). Süžeesse on poogitud erinevaid kõrvaltegelasi, kellel kõigil omad kiiksud ja kes ühel või teisel hetkel mingi rohkem või vähem naljaka etteaste teevad.

FIlmi lõpp on siiski ettearvatav - eriti läbinähtav happy end.

Aga film sai iseenesest valitud põhjusel, et nii mõnigi sõber hiljuti maratoni jooksmas käis. Kui keegi plaanib seda teha siis õpetussõnad filmist:


Gordon: Go on then, run!
Dennis: Isn't there some kind of like... special technique?
Gordon: Well... yeah... you put one leg in front of the other over and over again really really fast.

Ping Pong Kingen

Ping Pong Kingen oli PÖFFi programmis aasta tagasi, kuid jäi vaatamata. Reketialade filme on ikka vaja vaadata... Klassikaline põhjamaine film. Mitte ainult selle tõttu, et tegevus toimub talvel, vaid pigem seetõttu, et pilt on põhjamaade kinole omane - liigsete elementideta kaadrid (tühi ujula, jäätunud järv, lauatennise "saal", Põhja-Rootsi lumised mäed), napp ja aeglane dialoog, kuid piisavalt pingt osatäitjate vahel, tuntav äng ja sissepoole elamine. Minimalism jätab aega, et panna tähele väikseid detaile, mis kohati naljakad.

Lugu ise on poisist (kergelt ülekaaluline lauatennise fänn), tema vennast ja nende isadest. Vennad on väga erinevad (välimuselt ja loomult) ja nagu selgub on sellel ka oma põhjus. Vanem vend on küüniline ja endasse tõmbunud kaasõpilaste naerualune, kelle ainukeseks "võimu allikaks" on kohaliku "kultuurimaja" lauatennise ruumi kapi võti, samas kui väiksem vend on "popp poiss", kes võtab elu kergusega. Poisid, kes on ema kasvatada jäänud, ootavad pikisilmi oma naftapuurtornis töötavat sukeldujast isa, kes on poiste iidoliks. Isa saabudes hakkavad aga pereliikmete vahelised suhted sassi minema. Samuti hakkab purunema poiste isa staatus, sest murdeikka jõudvad poisid näevad reaalsust veidi lähemalt ning neil on hakanud kujunema hinnangud eluväärtustele. Kuid vastandid ei ole mitte ainult vennad, vaid ka poiste isa ja ema uus kavaler, kes püüab poiste poolehoidu võita. Tundub et kõike seda on nähtud ja kuuldud, kuid küllaltki pikk film ei tüüta siiski ära ning võtab lõpus ka veidi tempot üles.

Sundance'i festivalil (ja paaril teisel) on saanud ka auhindu.

The Time Traveler's Wife

Selle filmiga meelitati lõksu... The Time Traveler's Wife on sci-fi sugemetega romantiline draama mehest, kellel on kerge geenimutatsioon ning kes tänu sellele anomaaliale on võimeline ajas rändama. Õnneks pole tegemist mingi supermaniga ja päris kontrollitult ta seda teha ei saa ning seetõttu on ta elu keskmisest raskem. Samuti ei tee see kergemaks olukorda tema pere jaoks ja eriti naise jaoks, kes juba oma noorusest teab, kes tema meheks saab. Mehe ajarännakud toimuvad kaootiliselt ning ta satub tihti samadesse kohtadesse. Kuna rändab vaid tema keha, siis satub ta ka sekeldustesse ja lõpuks (nagu poole filmi pealt ka vihjatakse) saab ta elu otsa, sest ta on valel ajal vales kohas. 

Vähemalt nii palju mõistust mehel oli, et käia ära tulevikus ning vaadata järgi mõned loto numbrid. Perekonna tuleviku kindlustas ta igatahes ära.

Preilidele-prouadele, kes tahavad kinos mõne pisara poetada, pool-õnneliku lõpuga filmi vaadata ja lihtsalt liigutavaid stseene jälgida, peaks see film sobima.

Milk

Milk toodi KUMU ekraanile rahvusvahelisel sallivuse päeval. Tuli sallivust üles näidata ning vaadata ära film Ameerika avaliku elu tegelaste kapist väljatulemise kohta. 

Peaosas Sean Penn, kes mängib Harvey Milki - gei aktivisti ning esimest San Francisco linnavolinikku, kes avalikult oma orientatsiooni eksponeeris. Filmi tegevus toimub 1970-ndatel aastatel San Francisco Castro linnaosas, kus elasid peamiselt ühiskonna heidikud. Elulooline film jutustab Milki pingutustest ja korduvatest katsetest kandideerida linna(osa) volikokku. Ta paneb kokku oma tiimi, kes alustavad aktiivset värbamist ja agitatsiooni. Tõetruus filmis tulevad hästi välja erinevate karakterite vahelised suhted (sh poliitilised suhted - Milk vs samas piirkonnas kandideeriv raske iseloomuga White). Filmis on kasutatud katkendeid ka tolleaegsetest uudistesaadetest, kus kajastati tolle aja ja piirkonna sündmusi - politseivägivalda geide suhtes jms.

Film on oma temaatikaga väga aktuaalne. Seda eriti Ameerikas, kus käivad diskussioonid ning ka poliitiliste otsuste tegemine ühesooliste abielude teemal. 30 aastat tagasi tuldi "kapist välja" ja võideldi selle eest, et ei keelustataks nt homodel õpetaja ameti pidamist jms, mis oleks paljudel toimetuleku raskeks teinud. Nüüd siis on samm edasi mindud...

"Milk" kandideeris kaheksale Oscarile ja sai kaks. Üks Oscar läks Sean Pennile parima meespeaosatäitja eest. Ei tahaks väga nõustuda, sest Penn oli kohati n.ö kogu programmiga gay ja siis käitus/näitles jälle tavaliselt. Võimalik, et see oligi taotluslik. Aga oma töö tegi ta kindlasti hästi ära. Samal teemal on Oscar antud ka 1985. aastal, kui valmis dokumentaalfilm Milki elust.

The Proposal

The Proposal on lihtne komöödia, mida võiks klassifitseerida "paras pühapäeva õhtuks". Arvestades pealkirja ja näitlejaid, ei olnud ootused õnneks liiga suured ning selles mõttes kõik klappis. Oli veidi teravmeelsust, oodatult etteaimatavaid situatsioone, ameerikalikkust (õnneks suudeti selle üle ka veidi naerda).

Pettumust valmistas ehk see, et tänapäeval veel tehakse filme, kus näitlejad on lohakalt taustale kleebitud - st liiga selgelt on näha, et ühe nurga alt on näitlejad stuudios filmitud ja taust juurde kleebitud (peamiselt Alaska loodus) ja teisalt on nad pea samas situatsioonis kusagil looduses. 1960-ndate filmile oleks see andestatav. 

Lugu ise sellest, kuidas kirjastuse toimetuses töötav assistent (Ryan Reynolds) on sunnitud sõlmima fiktiivse abielu oma ülemusega (Sandra Bullock), kes on pärit Kanadast ja kellel on probleeme migratsiooniametiga. Fiktiivne suhe kalgi (Bullock: "What am I allergic to?"; Reynolds: "Pine nuts, and the full spectrum of human emotion.") ja tundetu ülemusega areneb loomulikult romantiliseks "päris" suhteks.

Sandra Bullocki enim tulu teeninud film. Nojah...

Taivani filmide õhtu

5. ja 6. novembril olid Tallinna Ülikoolis Taivani filmide õhtud, kus näidati paari dokumentaalfilmi ja mängufilmi. Vaadata õnnestus neist kolme: "Elevantpoiss ja robotüdruk", "Arst" ja "Parim ajastu".

大象男孩與機器女孩 (Elephant Boy and Robogirl) Dokumentaalfilm lastest, kes kannatavad puude all (täpset diagnoosi ei jätnud meelde) ja vaatamata kohaliku meditsiinisüsteemi suutmatusele (tahtmatusele) neid ravida, on tänu oma perekonnale pidanud vastu ja püüdnud võimalustmööda areneda. Taivanis on veel seniajani "kombeks" puudega ja raskesti ravitavaid inimesi ühiskonnast eemale tõrjuda - püüdes meenutada paarikümneaastatagust NL-i, kus ratastoolis inimese nägemine oli harv. Filmi keskmes kaks 8-aastast last, kellest üks ei suuda rääkida, ega ka suu kaudu toituda, teisel on aga tserebraalparalüüs (Cerebral Palsy) ja seega suudab ta suure vaevaga oma keha tugede najal püsti hoida ja liikuda. Raske film.
Pärast seda, kui oled näinud, kuidas nii väike laps läbi pisarate tugiraami najal endale sisendab: "Ma suudan, ma suudan...", ei julge enam üheski oma elu lihtsas situatsioonis öelda, et "Ma ei viitsi" või "Ma ei saa (ei suuda)".


醫生 (Doctor). Samuti meditsiinivaldkonnast dokumentaalfilm. Film räägib loo Ameerikasse saabunud Taivani arstist, kelle u 13-aastane (väga andekas) poeg on teinud enesetapu (see selgub alles filmi lõpus) ning samuti sinna saabunud Peruust pärit perekonnast, kus kasvab u 10-aastane poiss, kellel diagnoositi kopsuvähk ning kes toodi seda Miamisse ravima. Paralleelselt räägitakse arsti poja elust ja näidatakse lõike temast tehtud koduvideotest ning hoitakse silma peal Peruu poisi ravi käigul. Kuigi visuaalselt huvitavalt filmitud (must-valge film), jääb süžee natuke arusaamatuks. Õigemini pole selgeid paralleele või vastandamisi kahe poisi elu vahel selle filmi kontekstis.

最好的時光 (Three Times) Mängufilm mis räägib kolm armastuslugu, mida etendavad samad näitlejad, samas kohas (riigis), kuid kolmes erinevas ajastus - 1966 (A Time for Love), 1911 (A Time for Youth) ja 2005 (A Time for Freedom). Film toob esile erinevate ajastuste kombed, noorte inimeste vahelise suhtlemise ja käitumise erinevused. Samuti ka erinevat tüüpi armastuse. Enne filmi hoiatati, et tegemist on väga aeglase filmiga, mis nõuab keskendumist detailidele ja kannatlikkust. Samas filmi vaadates ei tekkinud kordagi igavust - mingi pinge oli pidevalt olemas ning samuti oli visuaalselt huvitav ja läbimõeldud pilt.
Kandideeris 2005. aastal Kuldsele Palmioksale.