Yella

Yella oli minu PÖFFi programmis viimane film ning kahjuks jääb ta viimaseks ka pingereas (tegelikult ei hakka filme reastama, kuid viimase koha preemia annaksin küll sellele filmile).

Film sai valitud PÖFFi kodulehel oleva tutvustuse järgi. Läksin ülistuskõne õnge. Võib-olla oli pühapäeva õhtuks tekkinud küllastus kvaliteetkinost või eelnevad filmid lihtsalt gramm paremad, kuid selle filmi ajal kippusin nihelema. Ma ei ütleks, et film halb oli, kuid arvatavasti oli see mõeldud "elukutselistele" filmivaatajatele. Oli hetki, kus tekkis tahtmine peategelast aidata (miks-sa-nii-ei-tee tunne) ja siis jällegi tekkis mingitlaadi põlgus tema vastu.

Filmil polnud tausta, st kogu lugu oli üsna anonüümne. Arvatavasti oli see taotluslik, et mitte lasta ennast segada ümbritsevast. Mõned üksikud kõrvalised tegelased lipsasid loost läbi, kuid n.ö kolmandaid tegelasi tundus et polegi. Linnatänavatel polnud inimesi, hotellid olid tühjad, kontorites polnud töötajaid jne. Seega on raske samastuda ja filmi sisse elada.

Arvatavasti tahtis režissöör näidata inimhinge erinevaid tahkusid ja veel palju muudki, kuid kõik see tuleb pähe alles hiljem. Ma ei oleks hakanud nendele teemadele isegi mõtlema, kui ma neid ridu ei oleks kirjutama hakanud. Film oleks lihtsalt ununenud.

Lõpp oli klišee. Veidi stiilis: ja-siis-peategelane-ärkas-ja-kõik-eelnev-oli-vaid-uni.

Päevad ilma armastuseta

Päevad ilma armastuseta (Dagen zonder lief) on Belgia film ühest sõpruskonnast, kelle nooruspõlve sõpradega veedetud elu "helgeimad" hetked on just selja taha jäänud ning juba mõned aastad on kõiki piinanud rutiin ja "tavaline elu".

Äratuskellaks on üks seltskonna liige, kes on aastate eest New York'i õnne otsima läinud ning naaseb kodulinna ja ajab elurütmi hetkeks sassi. Sündmusi võib vaadata kui puhkusereisi minevikku - linna nimega Noorus, mis on aga vahepeal unarusse jäänud ning selle "linna" tänavatel on vaid lagunenud mälestustemajad (mõned nii lagunenud, et neisse ei saa astuda, mõnel veel seinad püsti ja sinna saab viivuks sisse astuda).

Pisteliselt näidatakse flashback'e minevikust ja ilmsiks tulevad faktid, mis oleksid võinud varem ilmsiks tulles noortevahelised suhted teistsuguseks teha.

Üsna minimalistlik ja vahetu film. Siirad emotsioonid. Pole ülepaisutatud tundeid ja imalat romantikat. Puudutab tõenäoliselt paljusid samas elufaasis olevaid noori. Kõik see on hea, kuid samas midagi erilist filmis ei ole.

Lubadus

Lubadus (Zavet) on Emir Kusturica järjekordne hullumeelsus. Kes teab tema eelmiseid filme (nt Life is a Miracle, Black cat, white cat ja Underground - kõik festivalidel auhinnatud filmid, kusjuures viimane neist sai 1995. a Cannes'is kuldse palmioksa), siis selle jaoks arvatavasti midagi üllatavat ei ole selles filmis.

PÖFFi kodulehel on üks kommentaar üsna tabav - "järsku on tegemist "lokaalse" filmiga - Serbia "Mehed ei nuta"vms. versioon, kus teema suures osas arusaadav vaid kohalikus kultuuriruumis olijale". Ma pakuks meie vasteks pigem "Suvitajaid". Teema (lõhe linna- ja maaelu vahel ning urbaniseerumine) on ehk arusaadav ka laiemale publikule, kuid huumorit ja nüansse, mis selle filmi heaks teevad, võib küll kaduma minna. Serbia on alati püüdnud olla läänelik, ehk isegi liiga püüdlik ning selle üle ironiseeritakse siin filmis pidevalt.
Selleks, et paremini mõista serblaste hingeelu, soovitan lugeda humoorikat raamatut A Guide to Serbian Mentality (võin laenata).

Lugu ise on aga poisist ja tema vanaisast, kes elavad väikeses külas Lääne-Serbias. Poiss saadetakse linna ja ta peab täitma lubaduse (müüa maha lehm, osta ikoon, mõni suveniir ja võtta naine). Järgneb hulk seiklusi (sekeldusi), mis kohati on stiilis "Home alone".

Olulisel kohal filmis on ka muusika. Kusturica on varem palju koostööd teinud legendaarse Goran Bregoviciga (kes pidi sel aastal ka Eestisse tulema, kuid kontsert jäi mingil põhjusel ära). Sel korral on muusika autoriks Kusturica poeg Stibor (kes mängib ka filmis) ja tulemus on taas Kusturicale iseloomulikult kirju nagu Tootsi peenar. See on segu rahvuslikest meloodiatest, mustlasmuusikast, ladina rütmidest, reggae'st ja teab millest veel.

Fakt filmist: üks osatäitjatest (peaosalise tulevane ämm), kes mängib õpetajast prostituuti, on päriselus politseinik ning lubati võtetele siseministri kirjalikul loal. Ka paljud teised filmis osalejad on kaamera ees esimest korda.

Lihtsad asjad

Lihtsad asjad (Простые вещи) on vene tragikomöödia, mis jutustab anestesioloogist, kellel on töökoht (tavalises veidi väsinud olemisega haiglas), kodu (ühikalaadne korter-tuba), naine (väga kena), armuke, laps (teismeeas tütar) ning lisateenistus (pensioniealisele kapriissele näitlejale süstide tegemine). Seega on peaosalisel justkui kõik korras (Venemaa mõistes). Kuid samas hakkab tekkima mingi rahutus, sest piir "korras olemise" ja elu koost lagunemise vahel on õhkõrn - ebaõnnestumine tööl, tüli naisega, laps jookseb kodust ära, load võetakse ära jne. Lihtsad asjad on hetkega keerulised. Filmis on traagikat (küll mitte nii palju, nagu seda oli Cargo 200-s) ja ohtralt siirast huumorit (ei teki imelikku tunnet naerdes nukrapoolsete situatsioonide vahele). Pole sellist kooslust tükk aega näinud.
Kaader filmist: Peaosaline astub välja poest, võtab istet ankalaual ja joob pudelist viina. Aknakaasi taga on aga Tervishoiuministeeriumi hoiatus alkoholi liigtarbimise ohtlikkusest. On ka teisi muhedaid detaile...Üsna mitmes kohas on filmis mõttepausid, kus otseselt midagi ei toimu, st lugu ei jutustata, kuid samas kruvitakse pinget - alguse autosõit, kaadrid operatsiooniruumist, köögistseen. Ootad, et midagi olulist juhtuks, kuid tegelikult ei juhtu. Lihtsalt paus. Filmis lihtsalt jälgitakse peategelase elukäiku ja teda ümbritsevat keskkonda, mis jutustab üsna palju. Veidi dokumentaali moodi isegi.

Film on saanud mitmeid auhindu Karlovy Vary ja Sotši filmifestivalidel.

Igavesti eikusagil

Igavesti eikusagil (Immer nie am Meer) on igati muhe komöödia kolmest keskealisest mehest, kes sõidavad autoga teelt välja ja jäävad metsas autoga (autosse) kinni. Pinge ei ole kruvitud just taevani, kuid ettearvamatuid situatsioone jagub - seda enam, et tegalaskujud on kirevad. Üks abielukriisis vaevlev mees, tema Xanaxit krõbistav sugulane ning homokalduvustega koomik.

Mis siis juhtub? Juhtub see, et inimlikud nõrkused tulevad välja, muututakse avameelseks ja lõpuks hakkab mehi "teadusliku eksperimendi" nime all kiusama poiss, kes tundub olevat pärit läheduses asuvast anger management laagrist.

Lugu jääb aga lõpetamata ning vaatajal on võimalik see lõpp ise välja mõelda. Seda muidugi juhul kui on viitsimist selle filmi peale pikemalt/sügavamalt mõelda. Mina sügavat mõtet otsima ei hakkaks ning võtaks seda kui lihtsalt meelelahutust.

Cargo 200

Cargo 200 (Gruz 200) raputab emotsioonaalselt. Kuigi tegemist on tagasivaatega paarikümneaastatagusesse NSVLi, siis sellele vaatamata tuletab see meelde, et siinsamas paarisaja km kaugusel, on lahmakas riik, kus toimus ja arvatavasti toimub endiselt kurat-teab-mis.

Filmi režisöör peaks olema tuttav sellise kultusfilmiga nagu "Brat" (ja "Brat 2"). Gruz 200 on 200 korda raskem...

Film peaks olema ühe inimese meenutus NSVLi lõpust ja sellest, mis konditsiooni inimesed olid viidud. Hea propagandafilmiks kommunismisvastastele - enam rusuvamalt seda elu vist ei saagi näidata. Kindlasti on nii mõneski kohas süžeed utreeritud, kuid liiga uskumatu see lugu minu jaoks ei tundu.

Omapärased kaadrid olid mõnes kohas: kaubalennukist tõstetakse välja kirstusid Afganistaanis langenutega ja samal ajal jookseb lennukisse roodu jagu (vabandage minu võhiklikkus sõjaväeasjades - võib-olla rohkem, võib-olla vähem) sõdureid. Miilitsajaoskonnas klohmitakse joodikut ja samal ajal on kaadris autahvel - kuu parimad töötajad, jne.

Film on Venemaal ka üsna palju poleemikat ja vastakaid arvamusi tekitanud. Võib arvata, et paljud ei ole õnnelikud selle üle, et nende kodumaad sellisena näidatakse (mis sellest, et minevikus).

Sigur Ros kodus

Sigur Ros kodus (Heima) - hea muusika, hea visuaal. See oli nüüd tagasihoidlikult öeldud. Tegelikult oli see võimas. Ja mida muud saabki oodata sellelt Islandi ansamblilt, kui taustaks on kaadrid sealsest loodusest.

Lugude vahele räägivad muusikud veidi oma tegemistest ja see on vahetu, lihtne ja siiras. Ehk oleks need intervjuukatked veelgi emotsionaalsemad, kui räägitud oleks islandi keeles.

Sigur Rosi kohta on paar rida ka ühes eelmises sissekandes.

Kõige eelnevaga sobib hästi kokku Einar Mar Gudmundssoni raamat "Ilmamaa inglid".

Lugege, vaadake ja kuulake ning Island hakkab teile meeldima.

Kuidas vabaneda teistest

Kuidas vabaneda teistest (Hvordan vi slipper af med de andre) on huumori (satiiriga) pikitud sotsiaalne draama, mis jutustab loo Taani (Euroopa) tulevikust peale seda, kui on vastu võetud uus plaan saada lahti nendest inimestest, kellest pole ühiskonnale kasu või kes võtavad rohkem kui annavad.

Teema on filmis täiesti olemas ning see paneb hetkeks tõesti mõtlema, et milleks kõiki neid ühiskonna heidikuid, muidusööjaid ja parasiite vaja on... Miks inimene on ühiskonna arengus astunud sammu üle olelusvõitluse piiri ning püüab alal hoida neid, kes ise hakkama ei saa? Miks ühiskond ennast koormab? Kahjuks on teemaarendus jäänud nõrgaks ning päris lõpuni film välja ei vea. Igatahes filmi lõppedes ei saanud minust varasemast suurem humanist (eeldades, et see filmi üks eesmärkidest oli...).

"Probleemi" lahendajaks on valitud loomulikult sõjaväelased - otsekohesed, pragmaatilised, emotsioonivabad. Kõik elimineeritavad on koondatud ühte "laagrisse", kus intervjuude käigus peab saama kinnitust, et nendest inimestest on vaja lahti saada. "Kohus" on aga hästi informeeritud, ning katsed ennast vabaks rääkida, ei õnnestu.