Wall-E

Lõpuks sai vaadatud väidetavalt viimase aja parim (IMDB andmetel) animafilm Wall-E. Tegemist Pixari toodanguga, mis siiani on tähendanud üsna meeldivaid animafilme.

Lugu väikesest robotist mis (kes) korjab 22. sajandi alguses maakeralt prügi. Inimesi sel ajal planeedil enam pole, sest nad on kusagil kosmoses lõõgastumas ja ootavad, kuni maakeral jälle mõni puhtam lapike tekib ja seal mõni taim kasvama hakkab.

Lisaks on filmi punutud ka veidi robotiromantikat, mis võtab enda alla kogu filmi teise poole. Alguse melanhooliale ja kurbadele (värvi)toonidele on vastandiks teise poole kirkad toonid, moodne elukeskkond ja veidi actionit, et ka nooremaid vaatajaid ärkvel hoida. Esimese poole tunni jooksul pole ka dialoogi (kuigi lugu, mida näha, on piisavalt).

Keskkonnakaitse teema on alati positiivne, st profülaktika mõttes peab aeg-ajalt inimestele meelde tuletama, kus nad elavad ja kui habras meid ümbritsev loodus on. Mida varasemast east alates seda tehakse, seda tulemuslikum.

Väga universaalne animafilm, mis sobib vaatamiseks igas vanuses inimestele. Võitis Oscari ja veel 44 muud auhinda.

Sicko

Sicko on Michael Moore'i kriitiline dokumentaalfilm USA tervishoiusüsteemist, keskendudes peamiselt tervisekindlustusele, mis on täielikult erakätes ning "tasuta" arstiabi saamiseks peab olema mõnes kindlustusseltsis kindlustatud.

Üks võimalus kasumit suurendada on kulusid kokku hoida ning selleks on kindlustusseltsidel pikk nimekiri haigustest, mille puhul inimest ei kindlustata, samuti on seltsides tööl inimesed, kes uurivad kindlustatute haiguslugusid, et leida põhjus väljamaksetest keeldumiseks või ravikindlustuse lepingu sõlmimata jätmiseks.

Moore otsib kontakti inimestega, kes on süsteemi (ja bürokraati) hammasrataste vahele jäänud, sh ka 9/11 tagajärgede likvideerimisel osalenud tuletõrjujad ja abitöölised, kes kuulutati riigis "kangelasteks" ja kes pidid saama erikohtlemise.

Kontrastiks külastab Moore Kanadat (kus paljud piiri ääres elavad Ameeriklased käivad "illegaalselt" arstiabi saamas), Inglismaad ja Prantsusmaad ning tagatipuks ka USA-le kõige lähemal asuvat sotsialismi kantsi - Kuubat. Kuubal asub ka Guantanamo Bay vangla, kus kinnihoitavad terrorismikahtlusega isikud saavad kordades paremat arstiabi.

Filmis on kasutatud ka mitmeid ajaloolisi klippe, kus senati ja presidendi tasemel tehakse otsuseid, mis kriitikat põhjustanud olukorrani viisid.

Kindlasti on utreeritud nii USA süsteemi halbu külgi kui ka teiste riikide häid külgi ning lisatud selle tegemisel parajalt huumorit, kuid probleemi tõsidust see ei vähenda. Arsti mittekülastavad inimesed võivad ühtset riiklikku ravikindlustsut pidada liiga vasakpoolseks lähenemiseks ning sobimatuks läänele ja tublile kapitalistlikule riigile, kuid arvata võib, et USAs jääb kriitilisel hetkel abi saamata enamatel inimestel kui muudes tsiviliseeritud riikides ja raskema juhtumi puhul pole välistatud ka pankrot seoses võimetusega ravi arveid tasuda.

Film kandideeris Oscarile 2007. aastal, kui võitis film "Taxi To The Dark Side".

Himaalaja filmide nädal

Himaalaja filmide nädala raames näidati KUMUs ja TLÜs hulka piirkonnaga seotud dokumentaalfilme.



Living Goddess

Film räägib Nepaali ühest lapsjumalannast (Bhaktapuri Kumarist), kes on valitud Hindu loomise ja hävingu jumalanna Taleju kehastuseks maa peal. Filmi tegijatel õnnestus peale pikka "sisseelamisperioodi" saada luba filmimiseks ning pooleteise aasta jooksul valminud filmis näidatakse 8-aastase tüdruku (jumalanna) argipäeva.

Ühest küljest tavaline laps, kes mängib (tavaliste) mänguasjadega (sh mängu telefon jms läänelik atribuutika), teisest küljest jumalikkuse sümbol, keda käivad kummardamas sajad või tuhanded inimesed, keda riigi kuningas hoiab ja kelle läheduse kaudu püüab lisada oma positsioonile aurat ja kellele tuuakse ohvriande.

Filmi tegijad sattusid Nepaali ajal mil algasid kuninga võimu vastased protestid ja maoistide ülestõusud. Vahelduvad kaadrid tänavatest, kus ühel päeval liigub lapsjumalanna ümbritsetuna tema kummardajatest, järgneval päeval aga on tänavatel mässajad ning neid laiali ajavad sõjaväelased-märulipolitseinikud.
Omapärane on ka lapsjumalate valimine - nad peavad vastama 32 kriteeriumile (peamiselt lähtuvalt välimustest, olekust ja päritolust).

Thin Ice

"Thin Ice" on veidi lustakam film Ladakhi piirkonna (India, Pakistani ja Hiina piirimaad) budistlikku usku tüdrukutest, kes soovivad osaleda piirkonna meistrivõistlustel jäähokis. Esimene katse ebaõnnestub, sest konservatiivsete tavadega kohas ei ole naistel sobiv (võistlus)spordiga tegeleda. Läbirääkimised küla naistekoguga ja lobitöö viib aga sihile, ning tüdrukud saavad loa võistelda. Samal ajal käib võistkonna komplekteerimine ja harjutamine ning varustuse meisterdamine - harjutusväljakule jõest vee saamine, esimesed sammud jääl ja hokikeppide saagimine jms on humoorikad vahepalad võrdõiguslikkuse teemat puudutavas filmis. Siis aga lisandub filmile teine aspekt, mis on seotud erineva usundiga inimeste suhetest (teema on ehk aktuaalsem seal, kus religioonil on suurem roll ühiskonnas). Piirkond on ja oli Pakistani ja India vaheliste konfliktide toimumise kohaks.

Kuna võistkonna moodustamiseks jääb headest(!) mängijatest puudu, siis sõidetakse päeva pikkune teekond "naaberkülasse" (tegemist on äärmiselt hõreda asustusega alaga), mis on aga moslemitest koosnev kogukond. Peetakse sõpruskohtumine ja lepitakse kokku ühistreeninglaagris, mida juhendab külas elav ameeriklanna.  

Hea näide sellest, et sport suudab "üle olla" inimestevahelistest erinevustest ja olla aluseks normaalsete ja heanaaberlike suhete loomiseks.

Veidi enam oleks oodanud loodusvaateid (piirkonda läbib Induse jõgi, ümbritsevad üle 5000 meetrised mäed), kuid see vist polnud peamiseks teemaks...

Bhutan, the Height of Happiness

Peamiselt intervjuudele tuginev film tänapäeva Bhutanist, püüetest hoida riiki halbadest mõjutustest ning muule maailmale omastest igapäevaprobleemidest. Riik, kus rahvaküsitluse järgi 97% inimestest on õnnelikud, on alles hiljuti avanenud muule maailmale (televisioon ja internet on riigis lubatud alles 1999. aastast alates). Demokraatlikud valimised on aga veelgi uuem nähtus. See on riik, kus mõõdetakse GNP asemel GNH-d (Gross National Happiness) ja televisiooni peetakse üheks õnnetunde aluseks. Samas peetakse televisiooni ka traditsioonide lõhkujaks ning pahede aluseks - riigis on kasvanud kuritegevus, traditsioonid kaovad (mehed ei kanna enam traditsioonilist ürpi (gha), marihuaanat suitsetatakse selle asemel, et sellega sigu toita, füüsiline aktiivsus on vähenenud, sest aega veedetakse teleka või arvuti ees. Piiride avanemisga on elenikud avanenud moodsatele suguhaigustele jpm.

Püüe õppida teiste riikide vigadest ei ole aga õnnestunud ja võimalust näha vanade traditsioonidega riiki pole enam kauaks jäänud. Riigis kehtib küll keeld tubakale (kuigi ka filmis on näha suitsetajaid), kuid alkoholi tarbimine on tavaline "meelelahutus".

Erinevalt "Living Goddess" filmist valmis see film paari nädalaga ning filmi tegijate suureks üllatuseks õnnestus neil lühikese ajaga saada kommentaare väga erinevatelt inimestelt (kõrgetest ametnikest koduprernaiste ja riigis liikuvate turistideni). Filmimine riigis on tasuline, samuti ei lasta riiki üksikturiste ning riigis viibimise tasu on kõrge (200 USD/päev).

On the Road with the Red God: Machhendranath

Film on jumal Machhendranathile pühendatud riitusest, mille keskseks osaks on iga 12 aasta tagant toimuv ringkäik spetiaalse kaarikuga. Kaariku ehitavad kohalikud meistrid kindlate mõõtude järgi ainult looduslikest vahenditest (puit, väädid jms). 

Pea 20 m kõrgune ratastel torn veetakse kuu aja jooksul läbi Kathmandu oru. Ettevõtmine, mis arvestades kaariku proportsioone ja olematu kvaliteediga teid ning hõimude "võitlust", kes kaarikut vedada saab, ei ole lihtsate killast. 

Sleuth

Sleuth (2007. a) on versioon samanimelisest filmist ja 1960-ndatel Londonis lavastatud näidendist. "Dialoogfilm" kahest mehest (Michael Caine ja Jude Law), kes püüavad teine-teist üle trumbata võitluses naise pärast, kes on esimese abikaasa ja teise armuke/uus kaaslane. Süžee on põnev, sest ei ole täpselt aru saada, kas mehed bluffivad või on neil tõsi taga. Kas peas on kurikaval plaan teist haneks tõmmata või mitte...?


Tekst on hea, Caine on hea, Law tundub mõnedes kohtades veidi punnitatud või mängib üle. Moodsad "kellad ja viled" tunduvad liiga ehk liiga utoopilised ja tõmbavad tähelepanu dialoogilt ära, ent samas eksitavad nad teadlikult vaatajat, kes püüab asjade käiku etteaimata. 


Veneetsia filmifestivalil kandideeris kuldsele lõvile.

Taxi to the Dark Side

Dokumentaalfilm "Taxi to the Dark Side" viib vaatajad Ameerika sõjaväe hämarate tegude juurde seoses sõjaga terrorismi vastu. Täpsemini on film sõjavangide julmast kohtlemisest Afganistaanis ja Guantanamo Bay vanglas.

Filmis näidatakse katkendeid USA juhtivate poliitikute esinemistest, kus nad annavad filmi sisuga vastuolus olevaid selgitusi nii vangide kohtlemise kui ka terrorismivatase sõja kohta. Intervjuusid jagavad sõjaväelased, kes pidid vanglates viima läbi ülekuulamisi, mis muutusid kiiresti terrorismivastasest sõjast terroriks veel süüdimõistmata inimeste vastu. Fotosid, mida "ülekuulajad" tegid, on ajakirjanduses näidatud mitmeid. Lisaks annab intervjuu ka üks Briti kodakondlane, kes viibis vangistuses ja sai kõigest sellest osa ning vabanes vanglast vaid tänu survele Briti valituse poolt.

Nagu selgub, tehti korraldus sisuliselt meetmeid valimata kinnipeetavatelt info kätte saada väga kõrgel tasandil. Samas polnud kellelgi aimu, miks suur hulk kinnipeetuid üldse vanglas oli. Kas nad viibisid seal asja pärast või seetõttu, et afgaani patrullid neid inimesi vaevatasu eest ameeriklastele üle andsid. Kokkuvõttes suur häbiplekk USA presidendile ja tema administratsioonile.

Film sai 2008. aastal parima dokumentaalfilmi Oscari ja 2009. a Emmy auhinna.

The Hangover

Tore läbu! The Hangover pidi hinnangute järgi olema 8/10 film, ehk siis tublisti üle keskmise.  Ei tahtnud seda road-trip-laadselt filmilt oodata, kuid naerda sai. 

Neli sõpra lähevad "korraks" Las Vegasesse poissmeesteõhtut veetma. Pohmell on korralik, sest sündmuste taastamiseks on vaja enamat, kui nende hallidesse rakkudesse on talletunud. Ja kõige tipuks on kadunud peigmees, kellel pulmadeni jäänud loetud tunnid.

Absurdseid ja uskumatuid situatsioone jagub ning samuti ka dialoogi, või õigemini möla.

Alan Garner: Gambling? Who said anything about gambling? It's not gambling when you know you're gonna win. Counting cards is a foolproof system.
Stu Price: It's also illegal.
Alan Garner: It's not illegal, it's frowned upon, like... masturbating on an airplane.
Phil Wenneck: I'm pretty sure that's illegal too.
Alan Garner: Yeah, maybe after 9/11, where everybody got so sensitive. Thanks a lot, Bin Laden!


või siis:

Phil Wenneck: The best little chapel... Hey doc, do you know the address of that place?
Dr. Valsh: Oh, you know, I do know the address. It's at the corner of go fuck yourself and buy a map!

Aga tundub, et film on menukas, sest u 40$ miljonilise eelarve juures on film üle maailma teinud tublid 450 miljonit käivet. Usun, et nii mõnigi kord on filmi mindud vaatama laupäeva lõuna ajal: "Mis teeme?" - "Lähme vaatame "Pohmakat"". Selles konditsioonis kindlasti hea film halva enesetunde peletamiseks. Midagi sarnast oli "Dude, Where's My Car".

Transporter 3

Film vist ei vääri suuremat "tindi" kulutamist, kuid vaadatud ta sai ning paar rida ehk kõlbab kirja panna.

Transporter 3 on päris hea Audi reklaamfilm - A8 6.0 W12 on enamuse ajast pildis ja täidab nii maasturi, sportauto kui ka trikisõidumasina rolli. Tüüpiline "cool-guy" film, kui jätta kõrvale see väike asjaolu, et peaosatäitja särgile vist ühtegi vereplekki ei jää. Hea küll, tal on terve pagasiruum puhtaid särke kaasas, kuid sellele vaatamata väljub ta 17 kaklusest puhta poisina. Võiks veidi realistlikum olla.


Uljale põnevikule kohaselt on ohtralt ka macho-dialoogi stiilis:
"Johnson: I'd like to offer you a position.

Frank Martin: I'd like to offer you one - permanently disabled." 
Sellele järgnevalt saab "paha" loomulikult korraliku keretäie jne.


Ja loomulikult ei puudu sarnasest filmist ka kena naisolevus. Sel korral siis punapea ja oma filmidebüüti tegev Natalya Rudakova Venemaalt. Ei tahaks uskuda, et ta mõnes teises filmis veel nii suure rolli saab... Meespeaosa on nagu ka eelmistes Transporteri filmides Jason Stathamil (Snatch, War, Cellular, Lock, Stock and Two Smoking Barrels jne). Autor on Luc Besson (Taxi, Nikita, Leon, The Fifth Element).

Karla

Karla ootas üle aasta "riiulis" vaatamist. Tundus, et on sünge film. Oligi, kuid lisaks sellele oli see ka üsnagi keskpärane film.

Lugu on naisest, kes armub sarimõrvarisse (-vägistajasse) nimega Paul Bernardo (aka Scarborough Rapist) ning lõpuks selgub, et lisaks sellele, et ta on ise vägistamistes osalenud, on ta aidanud kaasa ka oma õe vägistamisele. Ühesõnaga õõvastav lugu, mille teeb veelgi masendavaks fakt, et film põhineb tõsielusündmustel.

Tagantjärgi filmi meenutades tuleb tõdeda, et see meeldejäävaid emotsioone ei tekitanud (st aasta möödudes see film arvatavasti ei meenu, kui just keegi pealkirja ei nimeta). Ega teema ei peakski seda tegema, kuid filmina ei olnud ka midagi sellist, mida kohe tormaks soovitama.

Peaosas Laura Prepon, kes peamiselt tuttav seriaalist "70's show" (Donna). Keskpärane etteaste, kuigi veidi parem kui seriaalis. Tausta uurides selgub, et oma välimustelt ta päriselu Karlat ei meenuta (Laura Prepon on üsna tugeva kondiga tüdruk, samal ajal kui Karla oli üsna väikset kasvu). Kanada vaatajatele ehk on see häiriv, sest paljud olid Karla välimusega tuttavad krimiuudiste veergudelt.

Kandas, kus filmi tegevus toimub, tekitas film palju poleemikat ja filmi levikut tahetati tõkestada. Kuna film oli reaalset toimunud sündmustest ja pistmist oli ka alaealistega, siis riivas see kohalikke moraalijüngreid. Mõnes mõttes võis neil isegi õigus olla, sest film tegelikult lihtsalt kirjeldab sündmusi ning sellest midagi õppida pole - st kedagi selle filmi nägemine sarnasest saatusest, mis sai osaks Karla ohvritele, ei päästa. 

Koyaanisqatsi

Koyaanisqatsi: Life Out of Balance on nn Qatsi triloogia esimene film (kolmest dokumentaalfilmist koosnevasse sarja kuuluvad veel 1988. a Powaqqatsi ja 2002. a Naqoiqatsi). Godfrey Reggio ja Ron Fricke film ei räägi konkreetset lugu, vaid on muusikalise (helilooja Philip Glass) taustaga lühiklippide kogu, kus vastandatakse linnastumist ja tehnoloogiat loodusega. Film koosneb enamjaolt aegvõtetest või aeg-luubis võtetest, mis tehtud peamiselt Ameerika Ühendriikides.

Kuna narratiiv puudub, siis iga vaataja saab luua oma seosed ja oma loo sellele filmile. Võib ka nautida lihtsalt kauneid loodusvaateid 70-ndate aastate lõpust ja kuulata head muusikat.

"Nature has become the resource to keep this artificial or new nature alive".

The Savages

Peale pikka pausi ning enne PÖFFi algust peab blogile jälle elu sisse puhuma. Peale viimast kirjutist märtsis on mõned filmid silme eest läbi käinud, kuid kirjutamiseks pole aega olnud. Viimastest tulevad meelde: Inglourious Basterds, Darjeeling Limited, dokumentaalfilm The Planet ja komöödia The Hangover.


The Savages (2007) on IMDB lehel komöödiate kategoorias, kuid tegelikkuses on tegemist üsna tõsise ja mõtlemapaneva draamaga, mis kindlasti paljusid oma temaatikaga lähedalt puudutab. Lugu ise on keskeale lähenevast(?) vennast ja õest (Philip Seymour Hoffman ja Laura Linney), kes on oma isikliku eluga veidi rappa jooksnud ja satuvad situatsiooni, kus peavad oma hoole alla võtma dementsusele kalduva isa, kellega nad pole aastaid kontaktis olnud ning kes pole oma lastele kinkinud helget lapsepõlve.

Kuna situatsioon on nii vennale kui ka õele uus ja mõlemad on oma isast ühtemoodi kauged, siis otsustatakse ühiselt kõik vajalikud toimingud teha, et isale leida sobiv vanadekodu (hooldekodu). See aga tähendab, et mõneks ajaks kolivad õde-venda ühe katuse alla ja ilmsiks tulevad ka nende vastastikused suhted, mis samuti pole parimate killast. Kõik tundub justkui lihtne, ent seades end peategelaste rolli/situatsiooni, on kõik hoopis keerulisem. Ollakse situatsioonis, kus tahaks asju sirgeks rääkida, kuid süveneva dementsusega isa ei tunne päriselt oma lapsi ära ning lepitust oodata pole lootust.

Loole vürtsiks on väikesed detailid, mis esmapilgul ehk isegi naljakad, kuid naer ei taha siiski filmi üldist konteksti arvestades üle huulte lipsata vaid jääb klombina kurku...

Hoffman näitab ennast taas äärmiselt hea näitlejana, kes suudab väga erinevaid ja huvitavaid karaktereid mängida. Laura Linney suudab neurootilise õe rolli samuti väga tõetruult edasi anda.

Film kandideeris kahele Oscarile ning on võitnud mitmeid auhindu festivalidelt.