Before The Devil Knows You're Dead

Before The Devil Knows You're Dead on Sydney Lumet' (Al Pacino austajatele peaks olema tuttav filmide "Serpico" ja "Dog Day Afternoon" kaudu) värskeim film, mis räägib loo kahest vennast (või laiemalt ühest perekonnast), kes plaanivad raha saamiseks juveeliäri röövi. Plaani järgi peaks see olema valutu ettevõtmine, milles keegi viga ega kahju ei saa (v.a kindlustusfirma).

Tegelikkuses aga nii hästi ei lähe. Ühest väikesest plaanivälisest liigutusest hargneb perekonna jaoks katastrofaalne jada juhtumeid...

Peaosades on Ethan Hawke ja Philip Seymour Hoffman. Viimane neist seostub mul mingil põhjusel alati väga negatiivse ja tihti kergelt perverssete karakteritega (arvatavasti Boogie Nights'i mõju). "Ilge tüüp" võiks olla see õige väljend ning ega ta selles filmis ka just kõige sümpaatsemat rolli ei esita. Aga mängib ta hästi. Veidi nõrgaks jääb Marisa Tomei mäng, kuigi ei saa salata, et ta seal hea välja näeb (eriti arvestades tema vanust - eksisin seda pakkudes julgelt 10 aastaga).

Kuigi filmi žanriks on kriminaal-triller, siis ei ole kindlasti tegemist tavalise põnevusfilmiga, vaid üsna tõsiseid moraalseid väärtusi kirjeldava teosega. Materiaalsete väärtuste (üle-)hindamine, perekondlike väärtuste alahindamine või lihtsalt nende suhete mõju inimese kujunemisele.

Kõige selle juures väärib film kindlasti ka trilleri hulka arvamist, sest pinge on filmi lõpuks üles kruvitud. Ning see toimub kuidagi märkamatult - ei ole sellist pinge tõusu ja languse vaheldumist. Kruvimine on konstante, haarates aeglaselt, kuid kindlalt. Kujutan ette, et see on üks filmidest, mille järel vaatajad kinos vaikselt püsti tõusevad ja ilma kärata lahkuvad.

Mitmel festivalil auhinnatud film. Teenitult.

Into the Wild

Into The Wild sattus filmivalikusse sirvides selle aasta Oscari-kandidaate ning tundus esmapilgul vaatamist väärt olev film, veidi erinev sellest, mida Ameerika filmikriitikud võiksid üldjuhul ülistada.

Režissöör Sean Penni film Jon Krakaueri samanimelise raamatu põhjal, mis baseerub tõestisündinud lool. Mingil põhjusel äratas usaldust ka režisöör ja mulle tundus, et ma olen varemgi tema filme näinud, kuid tuleb välja, et tema režiiga filme pole ma näinud, vaid osatäitjana on ta silma hakanud. Filmi taustast lugedes selgub, et ka noormehe, kellest film on, vanematel tekkis kümme aastat peale esmast kohtumist Sean Penniga tema vastu usaldus ning nad lõpuks andsid loa filmi tegemiseks.

Film räägib noormehest, kes peale keskkooli lõppu otsustab jätta selja taha oma materialistlikke väärtusi ülistava perekonna, annetab oma ülikooli säästud heategevuseks ning võtab ette teekonna Alaskale. Teel tiirutab ta Ameerika lääneosariikides - tutvub erinevate inimestega ja lõpuks seab end sisse keset metsikut Alaskat mahajäetud bussiromus. Paralleelselt tema viibimisega Alaskal näidatakse katkendeid tema teekonnast Alaskale ning pannakse paika seosed.

Miks inimesed "lähevad ära"? Et avastada maailma; põgeneda kellegi või millegi või iseenda eest; saada kogemusi uute tutvuste või kogemuste kaudu; selleks, et väljuda oma mugavustsoonist; tõestada endale või teistele midagi; avastada ennast, olles teistsuguses ühiskonnas või väljaspool ühiskonda. Rändamine seostub kindlasti vabadusega, piiride ületamisega. Siin filmis oli tükike igast põhjusest.

Filmi alguses tekkis hetkeks kahtlus, et peategelasest luuakse "üliinimese" karakter. Seda siis kui temalt hakkasid tulema tsitaadid kirjandusklassikast. Aga õnneks jäi kõik mõistlikkuse piiridesse. Peategelane ei osutunud kangelaseks, vaid jäi "tavaliseks" kuni filmi lõpuni.

Lisaks heale loole pakub film ka silmailu kaunite looduskaadrite näol. Kuigi film kestis üle kahe tunni, ei jätnud need kaadrid "augu täite" tunnet, vaid hoopis aitasid elada sisse olustikku ja andsid võimaluse mõelda veidi eelnevate kaadrite üle.

Muusika sobib filmiga hästi. Soundtracki autor on Eddie Vedder. Minu jaoks ei kõlanud see (nimi) tuttavalt, küll aga oli hääl selline, mille osas oleks raske eksida. Kuid miks siis kõikjal laulude esitajaks märgitud E.V. ja mitte Pearl Jam, mida oleksin hääle järgi pakkunud. Vastus väga lihtne - Eddie Vedder on Pearl Jami solist. Seega sain veidi targemaks. Head sõnad lauludel.

Filmil on ka päris huvitav koduleht - saab kuulata jupikesi soundtrackist, leiab algtõdesid matkajale, väljavõtteid tsitaatidest, mida filmis kasutati ning loomulikult ka kõike muud, mis filmi kodulehe juurde kuulub.

Kokkuvõttes oli väga hea film. Ei ütleks, et vapustav, kuid arvatavasti jääb meelde paremini, kui mõnigi teine film.

There is a pleasure in the pathless woods,
There is a rapture on the lonely shore,
There is society, where none intrudes,
By the deep sea, and music in its roar:
I love not man the less, but Nature more,
/Byron/

12

12 (Двенадцать) on Vene kultus-režissööri Nikita Mihalkovi värskeim film. Tegemist on Sidney Lumet 1957. a filmi "Twelve Angry Men" uusversiooniga, kus tegevus toodud Venemaale ning juurde on poogitud Tšetšeenia teema.

Väga vastakaid arvamusi tekitanud film - vähemalt vene filmifoorumites. Ühed kiidavad taevani ja teised trambivad jalge alla (nimetades seda isegi Putini poliitika propagandaks, Mihalkovi katset mängida jumalat (loe: eriteenistuse agenti) jms), kuid külmaks ei jäta kedagi.

Film kaheteistkümnest vandekohtunikust, kes peavad otsustama, kas noor tšetšeen on oma kasuisa (vene ohvitser) mõrvas süüdi või mitte. Vandekohus istub maha ja hääletab minutiga selle poolt, et noormees süüdi mõista - kõik on ju ilmselge ning, kes viitsib Moskvas põlu all olevate tšetšeenide kaitseks välja astuda. Kuid üks vandekohtunik on siiski teist meelt ning sealt vallandub ahelreaktsioon, mille käigus vandekohtunikud hakkavad oma meelt muutma. Igal mehel on sinna juurde rääkida oma lugu, mis annab väikese ülevaate Venemaal toimuvast, erinevatest hoiakutsest, erineva sotsiaalse staatusega inimeste hingeelust jne.

Hämmastav on see, et alguses süüdimõistmise poolt hääletanud mehed hakkavad taskutest/kohvritest välja tooma tõendusmaterjale, millega lükkavad tšetšeeni süü ümber. Kuid siis tuleb välja, et tegelikult võib noormees hoopiski sattuda "räästa alt vihma kätte". Aga rohkem detaile siinkohal ei avaldakski...

Kuigi ma ei ole vene kinoga väga kursis, on siiski suur osa näitlejaid tuttavad. Tundub, et Mihalkov, kes ka ise ühte vandekohtuniku mängib, on koorekihi kokku ajanud. Aga arvatavasti on see ka vajalik, sest kõigil vandekohtunikel on sisuliselt peaosa.

Kandikul tuuakse ette sümboleid ja kohati tundub film ehk isegi liiga välja mängitud. Üledramatiseeritud ei oleks vist päris täpne antud juhul öelda, kuid veidi vähem näitlemist võiks küll olla. Nagu suur ja uhke fotoalbum on see film. Ja lõpus keeratakse vint veidi üle. Võimalik, et Mihalkov tahtis liiga palju ühe filmiga öelda,

Film on saanud Veneetsia filmifestivalil kuldlõvi ning oli ka üks Oscari kandidaatidest võõrkeelsete filmide kategoorias.