PÖFF 2010

Aasta on läinud lennates ja tuleb tõdeda, et sissekandeid pole sel aastal jõudnud (viitsinud vms) teha. Aga filmid pole vaatamata jäänud ning hea tava kohaselt sai ka sel aastal PÖFFile hulk pileteid võetud. Sel aastal veidi tagasihoidlikumalt, sest kaks filmi päevas kipub tööpäeval liig olema ning pakutav tundus sel aastal ka kuidagi keskpärasem. Eelmistel aastatel on esimene valik jätnud sõelale paarkümmend filmi, mida olen püüdnud kahenädalasse graafikusse paigutada. Sel korral läks programmi koostamine üsna libedalt ja jäid nii mõnedki kinovabad päevad. Aga pikem samm ja vähem möla. Filmid olid sel aastal sellised:

Müramuusika - Sound of Noise


Nimetame seda tinglikult Rootsi filmiks, kuigi tegemist mitme riigi ühistoodanguga. Filmi aluseks on mõned aastad tagasi YouTube'is näidatud lühifilm "Üks korter ja kuus trummarit". Kuna ma seda varem polnud näinud ja filmi treiler ka liiga palju ei paljastanud, siis oli film heaks üllatuseks. Põhimõtteliselt muusikafilm, selle väikese erinevusega, et muusikat ei tehata klassikaliste muusikariistadega. Iseenesest pole see väga uudne (Eestiski tehtud kontoritehnikaga muusikat), kuid teostus oli haarav ja tavapäratu, ehk isegi veidi üle vindi keeratud. Filmis esitatakse neli "sümfooniat", mis peaks olema vastukaaluks klassikalisele muusikale. Rääkida pole midagi - peab nägema ja kuulma,. Kõik filmis kõlavad helid on saadud täpselt nii, nagu seal ka näha on...







Üks öö armastuseta - The Freebie

Lihtsate vahenditega tehtud film ühest paarist, kes on jõudnud oma suhtega seisu, mis ehk nii mõnelegi tuttav on. Kõik oleks justkui korras ja hea, elurütm on paika loksunud, "üllatusi" pole - n.ö "safe mode". Kuid kusagil sisimas ihkavad mõlemad siiski veel natuke seikluslikkust ja soovi tavapärasest rutiinist väljuda. Jutuajamise käigus hakatakse veeretama mõtet teha ühel ööl üks kõrvalepõige, lootuses, et see äratab kustuma hakanud kire ning toob suhtesse midagi uut (või siis vana). Kumbki pool aga vist ei suuda ette mõelda, kas ja mis tunded neil on peale selle eksperimendi läbiviimist. Noored ei teadvusta omale seda, et pärast enam tehtut olematuks ei tee ning närima jääb kahtluseuss, kas see üheöö ettevõtmine on jäägitult läbi või on sealt hargnema hakanud mingid niidid.
Dokumentaalfilmile sarnaselt tehtud film - kaamerat hoitakse käes, dialoogi pole ära lihvitud, kõik on väga lihtsakoeline.


Lihasööja aasta - Year of the Carnivore

Kohati veidra huumoriga film neiust, kellel ei õnnestu oma silmarõõmuga saada suhet tööle - põhjuseks puudulikud kogemused voodis. Neiu ei lase ennast sellest eriti heidutada ning haarab härjal sarvist kinni. Või pole see sarv... Igal juhul satub ta kahtlastesse suhetese ja situatsioonidesse. Üldiselt keskmise kvaliteediga film. Head dialoogi on, huumorit on, kentsakaid ja lõbusaid karaktereid on. Võib võtta kui kerget meelelahutust, kuid kindlasti leiab filmist ka tänapäevase suhtlemise (suhtlus ja ka suhted) kummalisusi.

Naine, püss ja nuudlisöökla - A Woman, a Gun and a Noodle Shop

Tsiteerides kellegi tundmatu kommentaari sellele filmile, siis: "ilus pilt, kuid banaalne sisu". Visuaalselt väga mõnus film - huvitavad maastikud (veidi ülekeeratud värvidega), kirjud karakterid ja terav pilt (käest filmitud võbelevad asjad hakkavad ära tüütama). Sisu oli aga tõepoolest üsna hõre. Väidetavalt oli isegi tegu komöödiaga, kuid peale mõne üksiku naeruturtsatuse see film küll midagi esile ei kutsunud. Hiinalstele arusaam huumorist on veidi teistsugune - põhikomponent, mille peale nt Pekingi publik kindlasti naerust kõver oleks, on komistamine ja koperdamine.




Hapnik - Adem

Arvatavasti selle PÖFFi kõige parem või vähemalt meeldejäävam film. Lugu on raske ja paneb mõtlema elu mõtte üle (seda võib teha muidugi iga film...) ning selle üle, kas see, mida igapäevaselt teeme, on tegemist väärt. Mida me teeksime, kui teaksime, et elada on jäänud nädal, kuu või aasta? Selles filmis on kesksed tegelased noored inimesed, kes põevad geneetilist haigust, mis hävitab nende kopsusid ja noored teavad, et nende lõpp pole kaugel (kui ei leita kopsudoonoreid). Kolm erinevat noormeest suhtuvad oma haigusesse erinevalt - teevad erinevaid asju, neil on erinevad ootused ja ellusuhtumine ning nad kõik teavad, et sõltumata sellest, mida nad teevad või ei tee, on nende saatus ikka sama. Õnneks ei ole film liiga sentimentaalne ja vinti pole üle keeratud, mis lubab rahulikult ja ilma kellegi poolele asumata filmi jälgida. Film on esitatud Belgia poolt võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.


R 

Film elust Taani vanimas vanglas. Põhjamaiselt otsekohene film, karm ja vägivaldne, mis ühest küljest suunab mõtted tüüpilisele vanglafilmi dilemmale - kas vangistus (arvestades sealset keskkonda) on vastavuses sooritatud kuriteo raskusega. Teisalt aga küsimus alalhoiuinstinktis ja selles, kas ning kuidas koos huntitega ulguda ja milliste huntidega koos ulguda.
Vanglasse sattunud peategelane Rune pannakse kohe proovile ning õnneks päästab nutikus noormehe halvimast (esialgu). Kuna muskel on peategelasel võrreldes kaasvangidega väeti, siis peab ta ennast vanglahierarhias muude võtetega paika seadma.
Filmi tegemisel kasutati endiste vangide ja vanglatöötajate abi ja nõuandeid - osa neist mängivad filmis. Kui täpsem olla, siis vaid peategelane on elukutseline näitleja.
Kui võtta eraldi kategooriaks vanglafilmid, siis on see kindlasti väljapaistev film selles žanris. Filmi on võrreldud "Un Prophete'i" ja "Shawshank Redemptioniga". Esimest pole näinud ja teisega ma seda ei võrdleks - erinevad kaalukategooriad (kuid mitte selles mõttes, et film "R" oleks kuidagi halvem), erinev aeg ja erinevad kombed.


Kõigest Simon - I rymden finns inga känslor

Helgem ja lõbusam film põhjamaade valikust. Film räägib loo kahest vennast, kellest vanem on "normaalne"  ning noorem on autist ja kannatab Aspergeri sündroomi käes. Kuna vanematel on raskusi teise vennaga hakkama saada, siis võtab vanem vend noorema enda (ja oma pruudi) juurde elama. Nooremal vennal käib kõik kindla plaani ja ajakava järgi ning kõigel ja kõigil on tema elus kindel koht - muutused peavad olema välistatud. Selline kooselu viib peagi selleni, et tütarlaps lahkub sellest veidrast kolmikust. Noorema venna jaoks on see traagiline ja ta püüab kiiresti leida oma vennale asenduse. Edasine on lõbus lugu sellest, kuidas need otsingud välja näevad.





Koerapuur - Dog Pound

Filmivalikusse sattus veel üks "vanglafilm". Koerapuur on hollywoodilikum toodang ning võrreldes "R-ga" rohkem mängitud ja ei raputanud niivõrd palju. Kuigi sarnaselt teiste filmidega, kus ebaõiglus harja turri ajab, ei jätnud ka see film päris külmaks. Film kolmest noormehest, kes erinevate pahategude eest noortevanglasse pistetakse. Kõik kohustuslikud vanglafilmi elemendid on ka siin täidetud, kuid mingit uut vaatenurka või nüanssi siin filmis ei paista. Kui "R-i" võrreldi filmiga Prohvet, siis Koerapuuri võrreldakse 1970-ndate lõpu Briti filmiga "Scum", mis sarnast teemat veidi paremini portreteerib. Tuleb ära vaadata...


Päris koopia - Copie conforme (Certified Copy)

? Täiesti arusaamatu film, mille ajal jäin tubliks paarikümneks minutiks magama. Arvatavasti peab filmi uuesti vaatama, sest ka tõeliselt rämpsfilmi ajal ei ole ma magama jäänud ning mingil põhjusel ma ei usu, et intelligentsetelt tegijatelt on tulnud film, millest pole võimalik aru saada ja mille ajal võib rahulikult magada...

Lühiülevaade

Üks nimekiri vaadatud filmidest, mis oli mustandite kausta jäänud... Kommenteerimiseks on liiga palju aega möödunud nende vaatamisest. 

Kunsten a tenke negativt
Man on Wire
In the Loop
You, the living
Magnus
Moon

PÖFF 2009

Pöffist juba hulk aega möödas ja loomulikult ei olnud siis aega, et filmidest pikemalt kirjutada. Seega väga lühidalt sellest, mis vaadatud.

 Minu PÖFFi (JUST Filmi) esimeseks filmiks oli Austraalia eelmise aasta parimaks filmiks tunnistatud Black Balloon. Hea "noortekas" noormehest, kellel probleeme tekitav autistsit vend ning ning kes kohtab peale elukohavahetust oma unistuste tütarlapsega.


Nem vagyok a baratod (Ma ei ole sinu sõber). Tragikomöödia, kus tegelaste elud lõikuvad, põrkuvad ja kohtuvad, põhjustades lugematult kummalisi olukordi ja piinlikke kokkusattumisi. Amatöörnäiteljatega tehtud üsna otsekohene film armu kolmnurkadest või nelinurkadest.

Soul Kitchen oli PÖFFi kõige meelelahutuslikum film ja võib-olla ka üks parimaid. Lustlik lugu Sakasmaal elavast kreeklasest restoranipidajast-kokast, kes kaotab oma kliendid ja oma tüdruksõbra. Tänu valedele otsustele on jäämas ilma ka kogu oma varast. Mõnusa muusikaga heas mõttes segane film.

Peter and Vandy. Film jutustab loo suvaliselt reastatud väikeste vinjettidena, kaardistades paarikese veidrat esmakohtumist, kiiret armumist ja lõpuks lahkuminekut, kuid mitte järjest jutustatud loona, vaid tehes igast loost signaali selle kohta, mis juhtus enne ja mis juhtub pärast.

Machan. Tõestisündinud lool põhinev film kahest Sri Lanka mehest. Mõlemad mehed teavad, et kusagil mujal on parem. Euroopas näiteks. Euroopas on kindlasti väga palju parem. Aga sinna on raske pääseda. Viisat ei saa mitte kuidagi. Viisa saamiseks peab väga hea põhjus olema. Üheks selliseks jumalikuks sekkumiseks osutub kummalise kuulutuse leidmine, kuhu on trükitud kutse käsipallivõistlustele Saksamaal. Ühest küljest muhe komöödia, teisalt aga peegeldab situatsiooni Aasias ja Lähis-Idas, kust inimesed soovivad meeleheitlikult välja pääseda.

El Camino. See film lajatas täie jõuga. Eelmise aasta Hispaania hinnatuim film, mis oli emotsionaalselt nii raske, et võrreldav on ehk vaid mõne vene vaimsest ja füüsilisest terrorist kubiseva filmiga. Süžee on aga hoopis teine ja palju inimlikum, kuid ääretult kurnav. See on tõuke saanud ühest tõestisündinud loost, kus katoliku kiriku pühakuks kuulutamise protsessis on 14-aastane vähki surnud tüdruk. Teismeline, kes võttis haigust ja kannatust kui Jumala armu väljendust ja suri rahus ning rõõmus. Kokkupõrge sügavalt uskliku maailma ja teisalt ilmalikuga. Ent vastandumine on keeruline, sest filmis esinev ilmalikkus ei ole paheline vaid väga inimlik ja puhas.

Eastern Plays on maailmavalust kantud kaastundlik ja realistlik lugu Bulgaaria tänapäevast ja sellest, kuhu on maailm režissööri arvates jõudnud. See ei ole film skinhead'idest ja võõravihast, vaid pigem laiem vaade sellele, kuidas inimesed teineteisele võõraks jäävad, olgu nad ühest perest või eri rahvustest. Lugu kahest vennast, kellest üks satub neonatside seltskonda ning teine (võõrutusravil olev skulptor ja kunstnik) püüab leida väljapääsu põhjakäinud elust. Peaosa täitev Hristo Hristov ei ole professionaal ja mängib filmis iseennast. Filmimise lõppfaasis sureb ta aga üledoosi kätte. 

Tavalised inimesed on on film endise Jugoslaavia sõjakoledustest ja massilistest mõrvamistest. Et filmi peategelastel - sõduritel - keelatakse hukkamisi kuidagigi kõrgemalt poolt tulnud käskudega siduda, olid need niisama hästi kui iga inimese oma initsiatiiv, tavaliste inimeste teguviis. Režissöör Vladimir Perišic´ püüab läbi staatiliste, pikkade ja tabavate kaadrite ning hõreda dialoogi heita pilgu põhjustesse, miks inimesed sõjaolukorras ikkagi inimlikkusest eemalduvad. Film jäi veidi hõredaks. Kuigi ei oodanud veriseid kaadreid, mida polnudki, oli filmliiga "mõtlik".

Metastaze räägib loo neljast tööpõlgurist tänapäeva Zagrebis. See on peegelpilt sõjajärgse ühiskonna põhjakihist, mille sarnast võib kohata mis tahes lääne riigis. See on töötus, vägivald, alkoholilembus, uusnatslus ja narkootikumide tarvitamine. Film jagab vaatajaga üsna ebameeldivaid ja -mugavaid hetki otse tänavalt, kodust ja baarileti tagant. Ebamugav ei ole mitte niivõrd see, kuidas filmikangelased ekraanil käituvad, kuivõrd see, et neidsamu momente näeme me tihtipeale ka oma kodu-uulitsas.

Apan (Ahv) on ühteaegu häiriv ja õõvastav, aga niisamuti põnev ja paeluv. See on monoetendus, mis ei tekita positiivseid emotsioone, ilmselt pole see ka eesmärk. Pigem on see kerge šokk, mis jääb meelde kauaks. Filmi rõhuasetus ei ole niivõrd tegevustel, vaid inimese vaimsel seisundil üldiselt.

Run Fatboy Run

Run Fatboy Run on kerge kömöödia, mille režissööriks on "Sõprade" David Schwimmer. Ootus oli näha veidi britilikumat huumorit arvestades, et käsikirja kallal tegi tööd ka peaosa mänginud briti päritolu Simon Pegg. Kahjuks oli see siiski rohkem Scwimmeri film - huumor, mis oli liiga läbinähtav ja pingutatud. Ei saanudki päris täpselt aru, kas tegemist oli paroodiaga või lihtsalt kerge meelelahutusliku romantilise komöödiaga. Ei saa öelda, et naljakaid kohti filmis polnud, kuid üldpilt jättis soovida...

Film jutustab loo Dennisest, kes on mõned aastad tagasi oma raseda pruudi altari ette jätnud, sest ta lõi vedelaks ning kui ta saab teada, et tema poja ja eks-naise ellu hakkab tekkima uus mees, kes erinevalt Dennisest (saamatu turvatöötaja pesupoes) on edukas kontorirott, siis hakkab Dennis end liigutama. Seda ka otseses mõttes, sest tõestamaks oma eelmisele pruudile, et ta on muutumas ning ta on sihikindel ja parem mees, otsustab Dennis kaasa teha maratonil (millest kavatseb osa võtta ka tema rivaal). Süžeesse on poogitud erinevaid kõrvaltegelasi, kellel kõigil omad kiiksud ja kes ühel või teisel hetkel mingi rohkem või vähem naljaka etteaste teevad.

FIlmi lõpp on siiski ettearvatav - eriti läbinähtav happy end.

Aga film sai iseenesest valitud põhjusel, et nii mõnigi sõber hiljuti maratoni jooksmas käis. Kui keegi plaanib seda teha siis õpetussõnad filmist:


Gordon: Go on then, run!
Dennis: Isn't there some kind of like... special technique?
Gordon: Well... yeah... you put one leg in front of the other over and over again really really fast.

Ping Pong Kingen

Ping Pong Kingen oli PÖFFi programmis aasta tagasi, kuid jäi vaatamata. Reketialade filme on ikka vaja vaadata... Klassikaline põhjamaine film. Mitte ainult selle tõttu, et tegevus toimub talvel, vaid pigem seetõttu, et pilt on põhjamaade kinole omane - liigsete elementideta kaadrid (tühi ujula, jäätunud järv, lauatennise "saal", Põhja-Rootsi lumised mäed), napp ja aeglane dialoog, kuid piisavalt pingt osatäitjate vahel, tuntav äng ja sissepoole elamine. Minimalism jätab aega, et panna tähele väikseid detaile, mis kohati naljakad.

Lugu ise on poisist (kergelt ülekaaluline lauatennise fänn), tema vennast ja nende isadest. Vennad on väga erinevad (välimuselt ja loomult) ja nagu selgub on sellel ka oma põhjus. Vanem vend on küüniline ja endasse tõmbunud kaasõpilaste naerualune, kelle ainukeseks "võimu allikaks" on kohaliku "kultuurimaja" lauatennise ruumi kapi võti, samas kui väiksem vend on "popp poiss", kes võtab elu kergusega. Poisid, kes on ema kasvatada jäänud, ootavad pikisilmi oma naftapuurtornis töötavat sukeldujast isa, kes on poiste iidoliks. Isa saabudes hakkavad aga pereliikmete vahelised suhted sassi minema. Samuti hakkab purunema poiste isa staatus, sest murdeikka jõudvad poisid näevad reaalsust veidi lähemalt ning neil on hakanud kujunema hinnangud eluväärtustele. Kuid vastandid ei ole mitte ainult vennad, vaid ka poiste isa ja ema uus kavaler, kes püüab poiste poolehoidu võita. Tundub et kõike seda on nähtud ja kuuldud, kuid küllaltki pikk film ei tüüta siiski ära ning võtab lõpus ka veidi tempot üles.

Sundance'i festivalil (ja paaril teisel) on saanud ka auhindu.

The Time Traveler's Wife

Selle filmiga meelitati lõksu... The Time Traveler's Wife on sci-fi sugemetega romantiline draama mehest, kellel on kerge geenimutatsioon ning kes tänu sellele anomaaliale on võimeline ajas rändama. Õnneks pole tegemist mingi supermaniga ja päris kontrollitult ta seda teha ei saa ning seetõttu on ta elu keskmisest raskem. Samuti ei tee see kergemaks olukorda tema pere jaoks ja eriti naise jaoks, kes juba oma noorusest teab, kes tema meheks saab. Mehe ajarännakud toimuvad kaootiliselt ning ta satub tihti samadesse kohtadesse. Kuna rändab vaid tema keha, siis satub ta ka sekeldustesse ja lõpuks (nagu poole filmi pealt ka vihjatakse) saab ta elu otsa, sest ta on valel ajal vales kohas. 

Vähemalt nii palju mõistust mehel oli, et käia ära tulevikus ning vaadata järgi mõned loto numbrid. Perekonna tuleviku kindlustas ta igatahes ära.

Preilidele-prouadele, kes tahavad kinos mõne pisara poetada, pool-õnneliku lõpuga filmi vaadata ja lihtsalt liigutavaid stseene jälgida, peaks see film sobima.

Milk

Milk toodi KUMU ekraanile rahvusvahelisel sallivuse päeval. Tuli sallivust üles näidata ning vaadata ära film Ameerika avaliku elu tegelaste kapist väljatulemise kohta. 

Peaosas Sean Penn, kes mängib Harvey Milki - gei aktivisti ning esimest San Francisco linnavolinikku, kes avalikult oma orientatsiooni eksponeeris. Filmi tegevus toimub 1970-ndatel aastatel San Francisco Castro linnaosas, kus elasid peamiselt ühiskonna heidikud. Elulooline film jutustab Milki pingutustest ja korduvatest katsetest kandideerida linna(osa) volikokku. Ta paneb kokku oma tiimi, kes alustavad aktiivset värbamist ja agitatsiooni. Tõetruus filmis tulevad hästi välja erinevate karakterite vahelised suhted (sh poliitilised suhted - Milk vs samas piirkonnas kandideeriv raske iseloomuga White). Filmis on kasutatud katkendeid ka tolleaegsetest uudistesaadetest, kus kajastati tolle aja ja piirkonna sündmusi - politseivägivalda geide suhtes jms.

Film on oma temaatikaga väga aktuaalne. Seda eriti Ameerikas, kus käivad diskussioonid ning ka poliitiliste otsuste tegemine ühesooliste abielude teemal. 30 aastat tagasi tuldi "kapist välja" ja võideldi selle eest, et ei keelustataks nt homodel õpetaja ameti pidamist jms, mis oleks paljudel toimetuleku raskeks teinud. Nüüd siis on samm edasi mindud...

"Milk" kandideeris kaheksale Oscarile ja sai kaks. Üks Oscar läks Sean Pennile parima meespeaosatäitja eest. Ei tahaks väga nõustuda, sest Penn oli kohati n.ö kogu programmiga gay ja siis käitus/näitles jälle tavaliselt. Võimalik, et see oligi taotluslik. Aga oma töö tegi ta kindlasti hästi ära. Samal teemal on Oscar antud ka 1985. aastal, kui valmis dokumentaalfilm Milki elust.