Mon meilleur ami

Mon meilleur ami (Mu parim sõber) on prantslaste komöödia, kus kõht kõveras naerda

just ei saa, kuid veidi intelligentset huumorit on küll. Lugu keskealisest mehest, kellel on 10 päeva aega tõestada oma äripartnerile, et tal on olemas parim sõber. Kohati veidi lihtsameelne süžee ja tundus, et tuleb imalavõitu "häppi end", kuid viimased kaadrid (taksojuhi paljutähenduslik pilguvahetus peategelase tütrega) oli üsna ootamatu punkt filmile... Naispeaosa mängis Julie Gayet, keda sai näha eelmise aasta PÖFFil filmis "Hotell Harabati".

Vaadatav film. Muhe lugu. Seega vist midagi visuaalselt erutavat ei olekski vaja oodata.

Kuigi esimesel hetkel tahaks öelda, et selliseid inimesi ju tegelikult pole olemas, siis veidi järgi mõeldes see midagi nii utoopilist ehk polegi. Kuigi teisalt - kus läheb piir sõbra, semu ja hea tuttava vahel? Kas aastatega sõpruse definitsioon ja selle väljendumine muutub - lapsepõlve sõprus ja täiskasvanute vaheline sõprus on ju erinevad...

Lause filmist: Everybody's the same as nobody...

2009. a peaks tulema filmist uus versioon. Oletan, et ameeriklased püüavad oma nägemuse sellest teemast esitada.

Interview

Interview (USA, 2007) on Steve Buscemi viies film (režissöörina). Tegemist on Theo van Goghi (Hollandi režisöör, kes mõrvati islami äärmuslaste poolt, arvatavasti selle eest, et ta tegi filmi moslemi naiste väärkohtlemisest) samanimelise filmi uusversioonina. Varem on Buscemi silma jäänud peamiselt näitlejana (Reservoir Dogs, Pulp Fiction, Con Air, Coffee and Cigarettes, Big Lebowski, Desperado jne), kuid vaadates tema tööde nimekirja (režissöörina) leiduvad sealt näiteks ka seriaalid "The Sopranos" ja "Oz".

"Interview" on sisuliselt dialoogfilm, kus Buscemi ise on peaosaline (ajakirjanik), kellel ülesandeks intervjueerida filmitähte (Sienna Miller). Filmi on ilmselgelt tehtud väikese eelarvega, kuid sellele vaatamata on tulemus hea. Filmi pole "tühist täidet" topitud ja seetõttu jagub pinget kuni viimaste kaadriteni.

""Interview" on hea psühholoogiline ja intelligentne meelelahutus, näidates taas, et vaid pealiskaudse suhtumise ja stereotüüpide läbi ei tasu inimese üle otsustada. Kassi-hiire mäng eetikal, saladustel ning tunnetel." - Tõnu Karjatse (ER vastutav toimetaja)

PÖFF vol 2

Selleks aastaks on minu PÖFFi programm koos. Püüan vaadata järgmiseid filme:

Lubadus
Sigur Ros kodus
Cargo 200
Lihtsad asjad
Annie Leibovitz: elu läbi obje...
Igavesti eikusagil
Mees Londonist
Päevad ilma armastuseta
Yella

Kuidas vabaneda teistest

Ja üsna tõenäoliselt ka:

Lõks
Londonist Brightonisse
Mu parim sõber
Intervjuu
Raudkindel
Negatiivse mõtlemise kunst
Planeet

Tuleb tihe "töö".

PÖFF

Täna on siis see kauaoodatud päev, kui PÖFFi kava välja tuli. Esimene valik on tehtud ja sõelale jäid kiire "anlüüsi" järel mõned põhjamaade, Balkani ning Venemaa filmid. Lähipäevil püüan teha lõpliku valiku ja siis postitan selle siia ka.

Silma torkas kohe üks Islandi film, mis räägib ansambli Sigur Ros 2006. aasta kontsertreisist oma kodusaarel. Vaata filmi treilerit. Võimas ja müstiline muusika - üks väheseid ansambleid, mis kuulates külmavärinaid tekitab. Õrnad noodid vahelduvad võimsate käikudega, kõrged helid tekitavad kohati tunde, et laulja häälepaelad katkevad kohe. Kui lisaks pakutakse veel Islandi maastiku vaateid, siis on tulemus vapustav.

Sigur Rosil tuli mõned nädalad tagasi välja ka uus album - Hvarf-Heim. Kahest plaadist koosneval albumil on üks osa vanu, kuid avaldamata laule ning teisel plaadil on selle elektroonilise muusika tegijate esimesed unplugged lood. Kuulata saab nende MySpace lehel.

Fotol killuke Islandi maastikust. Pildistatud 2005. aasta juunis.

Regina Spektor

Regina Spektor on tegelikult eelmise kuu leid. Avastasin ta ühelt Amnesty

International'i plaadilt Makse Some Noise: Save Darfur (hulk erinevaid esitajaid laualvad John Lennoni laule). Kuna nimi oli tundmatu, kuid hääl köitis juba esimesel kuulamisel, siis otsisin välja mõned tema plaadid ("Begin To Hope" ja "Soviet Kitsch"). Kuulates laulu "Apres moi" hakkasid taas kõrvad liikuma, sest laulja hakkas poole loo pealt vene keeles laulma, kusjuures väga heas vene keeles. Mingi kahtlus oli juba enne, sest väike aktsent kumas ta häälest läbi. Siis hakkasin juba põhjalikumalt uurima ning tuligi välja, et tegemist on u 15 a tagasi Venemaalt emigreerunud lauljaga. Tausta rohkem ümber jutustama ei hakka - wikipediast ja laulja kodulehelt leiab seda kõike. Huvitav fakt on see, et laulja on tegelikult ka Eestiga seotud. Nimelt on see Peterburist pärit laulja oma lapsepõlves tihti Pärnus perega suvitamas käinud. Tahaks loota, et ta veel Eestisse tuleb - kuulaks hea meelega kontserti.

Lugusid saab kuulata laulja kodulehel.

"And the castrated ones stand in the corner smoking

They want to feel the bulges in their pants start to rise

At the site of a beautiful woman they feel nothing but anger,

her skin makes them sick in the night nauseaous, nauseaous, nauseaous "

Day Watch

Дневной дозор (2006)
Ulmemuinasjutt, mis on järg vene filmile Ночной дозор (2004). Süžee oli üsna segaseks aetud ning paremaks arusaamiseks oleks kindlasti vaja vaadata esimest filmi. Klassikaline hea ja kurja võitlus ning midagi sügavat ei ole mõtet filmist otsida. Kohati tundus, et tegamist on Matrixi vene versiooniga.

Kahjuks sattus kätte inglisekeelse dubleeringuga film, seega ei saanud dialoogist täit emotsiooni.

Esimeses filmis oli ka muusika veidi parem: tunnuslugu Umaturman nimeliselt bändilt - üks vene lemmikuid - positiivne ja head sõnad. Kuulata saab siit: Umaturman

Broken English

Broken English (2007)

Draamasugemetega romantiline komöödia. Lugu +35 naisest, kes otsib härra õiget.
Ei ole imal ja üledramatiseeritud armastuslugu, vaid üsna tagasihoidlik jutustus. Jah, on küll õnnelik lõpp ja etteaimatav, kuid samas mitte liiga ameerikalik.

Lause filmist: "Most people are together just so they are not alone. But some people want magic. I think you are one of those people." Sellele võiks vastata irooniliselt ansambli Everything But The Girl (Massive Attack) sõnadega laulust "Better Things":

You say the magic's gone
Well i'm not a magician
You say the spark's gone
Well get an electrician

Algus

Umbes kuu aega tagasi oli vaja Bloggeri kasutajaks registreeruda. Samas polnud ideed, mida ise võiks kirjutada ja puudus ka vajadus seda teha. Ja milleks üldse kirjutada? Korraks tekkis mõte postitada iga nädal mõni foto - et ennast natukene tagant sundida, sest muidu võib ära unustada, kuidas maailm läbi fotokaamera paistab ja kus päästik asub. Kuu aega läks mööda ja kaamerakott seisab endiselt oma koha peal. Pealegi püüan oma paremad palad panna Picasa lehele.
Nüüd aga tekkis hoopis mõte panna kirja filmid, mida olen vaadanud, muusika, mida olen kuulnud ja mis minu jaoks on "uus" või lihtsalt "avastus" ning raamatud, mis on rännanud raamaturiiulisse (läbilulgemata raamatud ei oma õigust kohale puhata mu riiulis ning peavad ootama oma järge lauanurgal/öökapil).
Need kirjutised ei pretendeeri aukartustäratavale nimele "arvustused" või "nädala/kuu album" vms, pigem on siin lihtsalt märkmed ja võitlus skleroosiga. Tihti juhtub nii, et ei suuda meenutada, mida näinud/kuulnud/lugenud olen. Nüüd ehk saan sellest parema ülevaate. Võib-olla leiab keegi siit ka endale midagi huvitavat.