This Is England

This Is England avardas silmaringi. Kui seni piirdus teadmine (õigemini teadmatus) skinheadidest peamiselt Tartus uudise künnise ületavatest tüüpidest, kes mõnda mustanahalist tülitasid, siis nüüd on ülevaade teemast veidi parem.

Filmi peategelane on 12-aastane poiss, keda koolis taga kiusatakse ning kes satub skinheadide kampa, kes ta mingil põhjusel omaks võtavad ning talle ka vastava välimuse annavad. Ja klassikaliseks skinheadi välimusega poisiks ta saab - pöetud pea, Ben Shermani särk, Levis'e teksad ning jalas Dr. Martensid. Kõik see on iseloomulik 50' - 60' aastate subkultuurile nimega mods (modernists), kellest skinheadid ka palju mõjutatud olid. Lisaks välimusele kuulus esimeste skinheadide olustikku ka muusika - peamiselt ska, soul ja reggae. Hiljem lisandusid punk ja rock jm.

Kui esimese laine skinheadid olid apoliitilised ning mustanahaliste (nt Jamaika) kultuur oli au sees, siis filmi tegevuse ajaks oli skinheadide seas levinud ka poliitilised ja rassistlikud vaated. Selle põhjuseks võib pidada mitmete sotsiaalsete probleemide levikut Briti töölisklassi seas, kus skinheadlus enim levinud oli. Suurenes tööpuudus, mille üks pühjuseid oli ka liberaalne immigratsioonipoliitika. Pingeid tekitas tol ajal ka Falklandi sõda, mis ühe teemana filmi läbib. Sõda peeti 1982. aasta suvel Argentiina ja Inglismaa vahel (ligikaudu kaks kuud kestnud konfliktis hukkus kokku pea-aegu 1000 sõdurit). Samas suur osa skinheadidest jäid siiski anti-rassistlikeks (eriti Šotimaal ja Põhja-Inglismaal) ja olid pigem vasakpoolse maailmavaatega. See, miks skinheade rassistideks peetakse, tuleb arvatavasti sellest, et paljud neo-natside rühmitused lihtsalt koosnesid skinheadidest ehk siis skinheadlus iseenesest ei olnud n.ö kurja juur ning meedia tembeldas kõik rassivaenu juhtumid skinheadidega seotuks.

Kuid tagasi filmi juurde... Peatagelane Shaun on niisiis saanud skinheadide kamba liikmeks, kellega tal tekib hea klapp. Selles mõttes on tegemist südamliku filmiga, mis näitab seda kui oluline on leida inimesed kellega on hea koos olla ning kelle seltskonnas saab jääda iseendaks. See on eriti oluline väikese inimese jaoks, kes on just kaotanud sõjas oma isa ning kellel pole koolis semusid. Kõik tundubki ilus kuni hetkeni, mil mängu astub Combo (Stephen Graham - "Snatch"; "Gangs of New York"). Tegemist on paremäärmusliku tüübiga, kes noorte pundile lõhe sisse lööb. Vanglast väljununa tuleb sekeldusi ning "romantilisse" olustikku lisandub pinge.

Režisöör Shane Meadows on otseselt seotud filmi taustaga - ta on pärit samast piirkonnast ning palju sellest filmist on seotud või inspireeritud tema nooruspõlvest. See lisab filmile usutavust.

Lõpp ehk püütud liiga sümbolistlikuks teha. Samas mine sa tea, võib-olla oleks tagasihoidlikum finaal märkamatuks jäänud... Filmi juures võlub ka mõnus inglise aktsent, mis mõningatel juhtudel nõuab subtiitreid...

Veidi veel muusikast. Soundtrack oli üllatav, sest sisetunne ütles, et kohe hakkab mängima mõni Sex Pistolsi lugu ja ekraanile ilmub hullumeelse pilguga Johnny Rotten. Hoopis tulid aga Ludovico Einaudi lüürilised noodid. Nagu eelpool mainitud, siis skinheadide muusikaline maitse algas pungist üsna kaugel ning pigem võib seda seostada sellise stiiliga nagu Oi! (Oi! hõlmab elemente pungist, jalgpalli lauludest, kõrtsi rockist ja Briti glam rockist).

Mõned Oi! bändid ja lood leiate siit (üks vene lehekülg, mis pole imestamapanev, sest Venemaal peaks olema paarkümmend tuhat skinheadi) ja paar lugu filmi soundtrackilt on ka MySpace'is.

2007. aasta PÖFFi raames sai film Just Film Festivalil parima noortefilmi auhinna. Lisaks ka võitnud parima filmi tiitli BAFTA ja British Independent Film Awardsil.


Ajakirjas Cheese (30/2008) oli hiljuti artikkel Gavin Watson’i fotodega skinheadidest. Lisaks on seal ka Ahto Külveti intervjuu autoriga ning Aimar Ventseli tekst skinhead-subkultuurist.

War

War ei ole sõjafilm, kuid tulistamist ja tapmist on rohkem kui rubla eest. Jet Li ("Lethal Weapon 4"; "Romeo Must Die" ja veel hulk idamaiseid võitlusfilme) ja Jason Statham ("Transporter"; "Cellular"; "Snatch") mürgeldavad San Franciscos, kus käib klannidevaheline võitlus. Jaapanlased ühel pool, hiinlased teisel pool ning Statham üritab seal vahel "korda" luua ja isiklikke arveid klaarida.


Kel isu võitluse, vere, tulistamise ja tagaajamise järele, selle jaoks on see üsna sobiv film. Jet Li võitlusstseenid on tema 47-aastase vanuse kohta väga head, kuid ka selle nautimiseks peab olema vastva žanri austaja. Muus osas ei paku film suurt midagi. Süžee ei ole liiga labane, kuid jääb ikkagi kerge meelelahutuse kategooriasse.

The International

The International oli täiesti hea "krimka". Veidi steriilne, kuid siiski põnev lugu, kus teemaks praegusele ajale sobivalt pangandussektori osalemine kriminaalses maailmas. Pangaga on enamus inimesi seotud, kuid samas on need organisatsioonid, mille läbipaistvust (läbipaistamatust) kontrollivad moodsad turvasüsteemid ja mille toimimisest me palju ei tea - mis toimub telleri selja taga, kelle raha läbi panga liigub ja kuhu jms.

Steriilse tunde tekitas ühest küljest "by the book" lähenemine süžeele, teisalt aga näitlejate (clive Owen ja Naomi Watts) emotsioonivaba etteaste. Samas filmi ajal seda nii palju ei pane tähele, sest lugu on põnev ning vaid paar "augutäidet", millega filimi on pikemaks ja verisemaks tehtud. Üks neist leiab aset Guggenheimi muuseumis N.Y.-s. Näitlejatest jättis ehk kõige sisukama mulje Armin Mueller-Stahl (nt filmid "Eastern Promises" ja "Shine"), kes mängib endist Stasi agenti, kes nüüd on poolt vahetanud ning teenib kapitalistide huve.

Nagu ikka pankade puhul, on nende satelliitideks pahad juristid ja (korrumpeerunud) poliitikud, kes ka siin filmis olemas. Nad on seotud mastaapse finantsskeemiga, mis on seotud arengumaade ning Palestiina relvatehingutega, et kontrollida nende riikide võlga ("whoever controls the debt, controls everything). Kohati liiga keeruline põneviku kohta, kuid kohati (eriti filmi lõpus) ehk ka liiga läbinähtav.

Tegevus toimub nii NY-s, Luksemburgis, Lyonis, Berliinis, Milanos kui ka Istanbulis. Viimasega seostuvad kohe Bondi filmid...

Režissöör Tom Tykwer ("Lola rennt" aka "Run Lola Run").

Gone Baby Gone

Gone Baby Gone ("Kui lapsuke kaob...") oli meeldiv üllatus, sest puudusid igasugused eelarvamused ja arvamused filmi kohta. Hea, et eestikeelset pealkirja alles nüüd nägin, sest kinokavas oleks sellisest nimetusest vist kiiresti üle libisenud.



Ben Affleck (debüüt režissöörina) on muidugi tubli, et ta oma nooremale vennale Casey'le (peaosatäitja) tööd pakkus. Kui noor Afflec ekraanile ilmus, siis tekkis kuri kahtlus, et tegemist on Beni sugulasega. Ei olnud kõige hullem. Ehk oli isegi parem näha eradetektiivi rollis tundmatut (?) nägu, mitte mõnda superstaarist superkangelast. Tuleb välja, et Casey Affleck on mänginud kõikides Oceans' filmides ja American Pie kahes esimeses osas... Miskipärast ei meenu...

Kuid filmist. Süžee on hea ning ootamatute pööretega ning lõpp ei olnud ettearvatav. Tegevus toimub Bostoni töölisklassi piirkonnas. Lugu ise kadunud 4-aastasest tüdrukust, tema otsingutest, perekondilkest väärtustest (või nende puudumisest). Erinevad teemad kooruvad filmi kulgedes lahti ning alguses tavalisena tundunud triller viskab õhku nii mõnedki küsimused, millele veel ka peale filmi vaatamist saab vastuseid otsida. Palju on süngeid kaadreid, mis võimendavad situatsioonide tõsidust, kuid eks see ka taotluslik.

Mängivad veel ka Ed Harris ja Morgan Freeman. Film kandideeris naiskõrvalosa Oscarile.

Death Proof

Tarantino "Grindhouse - Death Proof" ("Surmakindel") sai ka lõpuks vaadatud. On küll Tarantino film - muusika klapib, stseenid täis uskumatut möla eimillestki. Kuid kahjuks on see möla kaugel Pulp Fictioni või Reservoir Dogs'i palju peenemast dialoogist. Käibefraase selle filmi tekstist vist ei tule... F-sõna sõprade kõrvu paitab aga film kindlasti.


Film on üks osa algselt pikemast filmist, mis nüüd jaotatud kaheks osaks - Death Proof ja Planet Terror. Tegevus toimub näiliselt 1970-aastatel ning kuni hetkeni, kui kasutusse tulevad mobiiltelefonid ja i-Podid, võikski seda uskuda. Film on omakorda samuti jaotatud kaheks osaks, kus läbivaks tegelaseks on mõrvarist kaskadöör (Kurt Russell), kes oma surmakindlaks ehitatud autoga üritab mõrvata kampa preilisid. Arvatavasti jäävad filmist meelde mõned kihutamise stseenid ning üks kokkupõrge. Ülejäänu on "augutäide". Mitmed Eesti filmiinimesed on Death Proofi oma 2007. aaasta filmide paremikku asetanud, kuid tundub, et seda vaid sellepärast, et tegemist on Tarantino filmiga. Sellisel veidi peast-segi-stsenaariumi ülistamisel on kerge eputamise maik juures, kuid mine sa tea - ehk on hoopis sügav filmikunst.


Ning paratamatult tekib küsimus, miks Tarantino oma filmides kipub ise näitlema? Kui ta teeks seda nagu Hitchcock (mängiks laipa), siis oleks vist parem.

Vaatamata kriitilisele meelestatusele filmi suhtes oli see kindlasti vaadatavam kui mõni Hollywoodi läbu (nt "Sex and the City" - jah, vabandust, olen seda näinud).

Tarantino kandideeris 2007. aastal filmiga Cannes'is Kuldsele Palmioksale.

Defiance, Valkyrie

Paar sõjafilmi on vahepeal ära vaadatud. Nädalaga kaks on keskmisest rohkem...

Defiance ("Vastuhakk") viib vaataja aastasse 1941, kui natsi väed alustasid sõjategevust NL-i pinnal ning jätkus juudivastane tegevus. Antud filmis käib tegevus Valgevenes, kus natsid on hävitanud terve küla, kuid siiski on pääsenud mõned noored mehed, kes otsustavad siirduda metsa, et aidata ellu jääda nendel, keda juudigetost on põgenenud. Bielski vennad (peaosa mängiv Daniel Craig), kes sõjaeelsel ajal olid pidevalt seadusega pahuksis (salakaubavedu), koondavad enda ümber partisanirühmad ning astuvad vastu sissetungijatele - nii oma salgaga kui ka koostöös venelastega. Algselt vaid oma lähedaste päästmiseks metsa peitunud salga ümber koguneb sõja lõpuks ligikaudu 1200 inimest - peamiselt Poola juutidest koosnev "asula".

Vendade erinevad seisukohad ja põhimõtted ühise eesmärgini jõudmiseks, külmad talved ja nälg annavad aluse pingete tekkimiseks laagris.

Film valgustas ajaloost vähe tuntud seika, kuid filmina jäi kuidagi nõrgaks. Tavapärased käigud - peategelased saavad omale "maailma ilusaimad" naised, omade seas on pahalane, ülepingutatud happy-end ja kangelane valgel ratsul on ehk liialdatud. Ja Daniel Craigi pidev mossitamine tüütab ka lõpuks ära. Samas ei saa öelda, et tegemist oleks järjekordse holokaustifilmiga, sest puuduvad pikad koonduslaagri või hukkamiste kaadrid ning juudid on haaranud kätte relvad ning neid ei veeta lihtsalt seina äärde.

Filmitud Leedus. Tekib küsimus, millal Hollywood Eestis filmima hakab? Transsiberian oli samuti Leedu metsades filmitud...

Režissöör Edward Zwick ("Blood Diamond", produtsent filmides: "The Last Samurai", "Traffic", "Shakespeare In Love").

Valkyrie (Operatsioon "Valküür") tegevus toimub rindejoonest veidi kaugemal - peamiselt Berliinis ning ümber kõrgemate Saksa ohvitseride, kellest üks võtab oma kohustuseks kaitsta Saksamaad Hitleri enda eest. Taas ei ole tegemist traditsioonilise sõjafilmiga, kus, kui alguskaadrid kõrvale jätta, suuremat lahingutegevust ei näidata.

Vandenõuteooria film, mis räägib loo katsest sooritada atentaat Hitlerile aastal 1944. Peaosa mängiv Tom Cruise kehastab ooberst Stauffenbergi, kes saab Aafrika rindel haavata ning satub Berliinis Hitleri vastase vandenõu etteotsa. Hitleri mõrvaga planeeritakse ka võimu ülevõtmist.

Nagu ajaloost teada, siis Hitlerit ei mõrvatud - järelikult midagi pidi valesti minema... Taas valgustatakse vaatajat ajaloo seigast, mis ehk vähem tuntud, kui mõned muud II maailmasõja episoodid.

Film on hästi väljapeetud - ilma liialduste ja pingutatud draamata ning seega tõetruu. Viimastest Hitleri-filmidest meenub "Allakäik" ("Untergang"), mis keskendus rohkem füürerile ja oli aste parem ja pingelisem film, kuid ka "Operatsioon Valküür" on igati vaadatav teos.