Minu PÖFFi (JUST Filmi) esimeseks filmiks oli Austraalia eelmise aasta parimaks filmiks tunnistatud Black Balloon. Hea "noortekas" noormehest, kellel probleeme tekitav autistsit vend ning ning kes kohtab peale elukohavahetust oma unistuste tütarlapsega.
Nem vagyok a baratod (Ma ei ole sinu sõber). Tragikomöödia, kus tegelaste elud lõikuvad, põrkuvad ja kohtuvad, põhjustades lugematult kummalisi olukordi ja piinlikke kokkusattumisi. Amatöörnäiteljatega tehtud üsna otsekohene film armu kolmnurkadest või nelinurkadest.
Soul Kitchen oli PÖFFi kõige meelelahutuslikum film ja võib-olla ka üks parimaid. Lustlik lugu Sakasmaal elavast kreeklasest restoranipidajast-kokast, kes kaotab oma kliendid ja oma tüdruksõbra. Tänu valedele otsustele on jäämas ilma ka kogu oma varast. Mõnusa muusikaga heas mõttes segane film.
Peter and Vandy. Film jutustab loo suvaliselt reastatud väikeste vinjettidena, kaardistades paarikese veidrat esmakohtumist, kiiret armumist ja lõpuks lahkuminekut, kuid mitte järjest jutustatud loona, vaid tehes igast loost signaali selle kohta, mis juhtus enne ja mis juhtub pärast.
Machan. Tõestisündinud lool põhinev film kahest Sri Lanka mehest. Mõlemad mehed teavad, et kusagil mujal on parem. Euroopas näiteks. Euroopas on kindlasti väga palju parem. Aga sinna on raske pääseda. Viisat ei saa mitte kuidagi. Viisa saamiseks peab väga hea põhjus olema. Üheks selliseks jumalikuks sekkumiseks osutub kummalise kuulutuse leidmine, kuhu on trükitud kutse käsipallivõistlustele Saksamaal. Ühest küljest muhe komöödia, teisalt aga peegeldab situatsiooni Aasias ja Lähis-Idas, kust inimesed soovivad meeleheitlikult välja pääseda.
El Camino. See film lajatas täie jõuga. Eelmise aasta Hispaania hinnatuim film, mis oli emotsionaalselt nii raske, et võrreldav on ehk vaid mõne vene vaimsest ja füüsilisest terrorist kubiseva filmiga. Süžee on aga hoopis teine ja palju inimlikum, kuid ääretult kurnav. See on tõuke saanud ühest tõestisündinud loost, kus katoliku kiriku pühakuks kuulutamise protsessis on 14-aastane vähki surnud tüdruk. Teismeline, kes võttis haigust ja kannatust kui Jumala armu väljendust ja suri rahus ning rõõmus. Kokkupõrge sügavalt uskliku maailma ja teisalt ilmalikuga. Ent vastandumine on keeruline, sest filmis esinev ilmalikkus ei ole paheline vaid väga inimlik ja puhas.
Eastern Plays on maailmavalust kantud kaastundlik ja realistlik lugu Bulgaaria tänapäevast ja sellest, kuhu on maailm režissööri arvates jõudnud. See ei ole film skinhead'idest ja võõravihast, vaid pigem laiem vaade sellele, kuidas inimesed teineteisele võõraks jäävad, olgu nad ühest perest või eri rahvustest. Lugu kahest vennast, kellest üks satub neonatside seltskonda ning teine (võõrutusravil olev skulptor ja kunstnik) püüab leida väljapääsu põhjakäinud elust. Peaosa täitev Hristo Hristov ei ole professionaal ja mängib filmis iseennast. Filmimise lõppfaasis sureb ta aga üledoosi kätte.
Tavalised inimesed on on film endise Jugoslaavia sõjakoledustest ja massilistest mõrvamistest. Et filmi peategelastel - sõduritel - keelatakse hukkamisi kuidagigi kõrgemalt poolt tulnud käskudega siduda, olid need niisama hästi kui iga inimese oma initsiatiiv, tavaliste inimeste teguviis. Režissöör Vladimir Perišic´ püüab läbi staatiliste, pikkade ja tabavate kaadrite ning hõreda dialoogi heita pilgu põhjustesse, miks inimesed sõjaolukorras ikkagi inimlikkusest eemalduvad. Film jäi veidi hõredaks. Kuigi ei oodanud veriseid kaadreid, mida polnudki, oli filmliiga "mõtlik".
Metastaze räägib loo neljast tööpõlgurist tänapäeva Zagrebis. See on peegelpilt sõjajärgse ühiskonna põhjakihist, mille sarnast võib kohata mis tahes lääne riigis. See on töötus, vägivald, alkoholilembus, uusnatslus ja narkootikumide tarvitamine. Film jagab vaatajaga üsna ebameeldivaid ja -mugavaid hetki otse tänavalt, kodust ja baarileti tagant. Ebamugav ei ole mitte niivõrd see, kuidas filmikangelased ekraanil käituvad, kuivõrd see, et neidsamu momente näeme me tihtipeale ka oma kodu-uulitsas.
Apan (Ahv) on ühteaegu häiriv ja õõvastav, aga niisamuti põnev ja paeluv. See on monoetendus, mis ei tekita positiivseid emotsioone, ilmselt pole see ka eesmärk. Pigem on see kerge šokk, mis jääb meelde kauaks. Filmi rõhuasetus ei ole niivõrd tegevustel, vaid inimese vaimsel seisundil üldiselt.
