Cat Power

Cat Power on juba üsna vana tegija, kuid "jäi jalgu" alles täna, lehitsedes Briti muusika edetabelit. Nime taga peitub Charlyn "Chan" Marshalli hääl, mis on hea! Hetk. Kuulan uuesti. Ei, ikkagi väga hea!! Sensuaalne, kuid samas üldsegi mitte imalalt pehme vaid natuke kähe. Kohalikest häältest võiks ehk kõige enam sarnaneda Siiri Sisaskile.

Värskel Jukebox albumil on mõnus segu bluesist ja soulist. Suur osa lugusid on coverid sellistelt tegelastelt nagu Bob Dylan, James Brown, Billie Holiday jt. Ja kõik lood sobivad talle väga hästi. Ning just nagu Bossa n'Roses albumiga juhtus - ütlen, et töötlused on kuulatavad, kuigi üldjuhul on mu arvamus vastupidine. Arvatavasti on selle põhjuseks see mõnus tämber, mis võiks kasvõi Raepressi propagandat tulistada ja ikka kuulaks mõnuga.

Ja artisti puhul pole vähe oluline ka välimus ning ka seda tal jagub (veidi tausta uurides tuleb välja, et ta nägu on olnud mitmetel reklaamidel ning ta tegi filmidebüüdi hiljuti Eestis linastunud My Blueberry Nights filmis). Ja siis veel see väike fakt, et tal minuga samal päeval sünnipäev on...

Näiteid saate kuulata plaadifirma kodulehelt (mõned lood mp3-formaadis ja videod) ja MySpace lehelt.

Tüütu mees

Tüütu mees (Den Brysomme Mannen) viib vaataja põhjamaa anonüümsesse ja steriilsesse linna (filmitud Oslos). Film algab peategelase enesetapuga, mille järel ta avastab ennast bussiga teel "ei-tea-kuhu", kus valitseb tühjus ja keset tühjust on mahajäätud bensiinijaam, kus ilutseb silt "welcome". Seal aga juba oodatakase teda ning viiakse ta uude elukohta, linna, kus ootab ees töö.


Ootus, et midagi põnevat juhtub, kestab üsna kaua. Ja tükk aega mingit püanti ei tulegi - kõik on ilus ja puhas ja töökaaslased sõbralikud ja hoolitsevad. Kuid ühel hetkel, kui peategelane kogemata oma sõrme paberigiljotiini alla jätab ja keegi sellest välja ei tee (st reageeritakse emotsioonidele, mitte juhtunud õnnetusele), siis tekib küsimus, et kuhu jääb naiste kiljumine jms. Kõlab hoopis etteheide: "Nii ei tohi teha!". Selle peale ütleksid klassikud: "Et mis mõttes nagu???". Ja veidi hiljem ärkab peategelane Andreas autos, teel koju ja avastab, et sõrm on tagasi "kleebitud" ja vaid õhkõrn arm on sõrmel näha.

Edasi muutub kõik läbi ja lõhki steriilseks - inimsuhted, vestlusteemad, seks, linnatänavad (ei ühtki reklaamsilti, värvilist tuld), riietus (läbinisti halli erinevad toonid). Puuduvad ka emotsioonid - nii positiivsed kui ka negatiivsed. Enesetappu üritanud mees tõstetakse aiateiba otsast, kuhu ta hüpanud oli maha ja "valvurid" pesevad tänava puhtaks ja ei ühtki inimest pole uudistamas, ega tähelepanu pööramas. Hollywoodi filmis oleks sama situatsioon lahendatud vilkurite ja ulmelise superautoga ja maskides meestega, kes laiba oleks ära koristanud ja Men-in-Black stiilis pealtnägijate mälu kustutanud. Siin olid aga kaks harja ja mopiga meest, kes vaikselt toimetasid ja laiba trabandilaadsesse autosse tõstsid.


Vahepeal otsusab ka peategelane enesetapu teha. Ning kordub stseen filmi algusest, kus ta rongi alla hüppab, kuid see ei aita - pole võimalik surra.


On vaid üks mees, keda kõik hulluks peavad, kes kurdab, et söök on maitsetu (kõik söömise stseenid on sama "tuimad" nagu Kreisiraadio sketš, kus Oja ja Võrno tühja taldrikut kahvliga kraabivad) ja alkohol ei hakka pähe jne. Andreas otsib ta üles ning avastab, et sellel mehel on kontakt "teistpoolsusega" - maailmaga kus on emotsioonid, lõhnad ja maitsed. Vaatamata hoiatustele püüavad nad teistpoolsusesse või hoopis "õigepoolsusesse" jõuda, kuid viimasel hetkel saavd valvurid jaole ja saabub "bensiinijaama mees" kes Andrease tagasi bussi peale saadab. Bussist astub välja järgmine saabuja, Andreas aga visatakse pagasiruumi ja ta ärkab kaetuna härmatisest kui buss seisab ja ta astub valgesse lumetuisku...


FIlmi saab mitmeti tõlgendada - põhjamaade jäisus ja steriilsus; vastumeelsus olukorra vastu, kus kõik on hea ("very nice"); põrgu ja taevas, kusjuures pole üldsegi selge, kummas peategelane viibib ja kuhu "bensiinijaama Peetrus" ta viib. Parasjagu musta huumorit, hästi välja mängitud steriilsus (igati taotluslik). Stiililit võib paigutada filmi "Köögilood" (näidati ka mõni aasta tagasi PÖFFil) kategooriasse.


Film saanud kümmekond auhinda (režissöör Jens Lien).

Bossa n'Roses

Juhtusin nädalavahetusel Pärnus Lime lounge'is istuma ja kõrvu kostusid tuttavad laulusõnad, kuid pillid ja rütmid olid veidi võõrad. Kuulatasin. Sõnad kuulusid Guns n' Roses'i repertuaari ja hääl oli maheda ladina-ameerika aktsendiga.

Palusin "talitajalt" plaate. Lauale toodi terve hunnik, mis parasjagu masinas olid. Arvasin, et peab otsima sealt õiget laulu, kuid õnneks ilutses ühel kaanel selge kiri "Bossa n'Roses".

Nüüd on siis kogu plaat kuulatud. Istusin totter naeratus näol ja kuulasin. Muhe. Seksikas. Ootamatu (ei osanud oodata sellist töötlust). Kuulasin korra veel ja ikka meeldis. Kuigi ma pole suurem töötluste sõber ja GnR'i austajana võiks öelda, et "mis te soperdate", siis antud juhul olen vagusi ja kummardan tegijate ees.

Soovitan. YouTube'is peaks ka paar kolm lugu olema - Patience, November Rain ja Paradise City.

Kuulasin samast seeriast ka Bossa n'Marley ja Bossa n'(Rolling)Stones plaate, kuid see ei avaldanud nii head muljet. Samas polnud paha.

Lubadused idast

Lubadused idast (Eastern Promises). David Cronenbergi (aka King of Venereal Horror; aka Baron of Blood) triller Londonis tegutsevast vene maffiast. Täpsemini küll ühest kriminaalsest perekonnast. Ja nii nagu ka režissööri hüüdnimed on ka film üsna verine - mitte kogu pikkuses, kuid kohad, kus on võimalik verd näidata, seal seda ka tehakse. Südamest. Ja kõrist ka.

Teatud hetkeni tundus, et filmis tahetakse näidata erineva sotsiaalse taustaga (Venemaal sündinud vanem mees, keskealine inglanna, inglise ja vene sagu naine) inimeste suhtumist kuritegudesse ja sellesse, kui palju privaatsusesse sekkuda. Edasi aga läks mõnes mõttes tavaliseks trilleriks, võitluseks hea ja kurja vahel ning kahepalgelisuse demonstratsiooniks.

Üsna varakult sai selgeks, et üks "pahadest" on siiski "heade" poolel ning see oli veidi häiriv - st üllatusi enam ei tulnud. Loosse pikiti küll mõned keerdkäigud ja põnevad lahendused, kuid ei enamat. Peaosade venelasi mängisid kõik peale venelaste, kuid see ei seganud. Kui filmi taustainfot uskuda, siis peaosaline Viggo Mortensen (tuttav LOTR filmidest) rändas isegi mööda Venemaad, et tutvuda ja uurida vene vangalkultuuri ning atribuutikat (eelkõige tätoveeringuid).

Vaatamata kõigele sellele oli film siiski põnev, näitlejate töö hea ja ning visuaalselt ka huvitav. Seega on õigustatud ka kandideerimine kolmele kuldgloobusele ja mitmetele teistele auhindadele.

Teiste elud

Ootused "Teiste elude" (Das Leben der Anderen) suhtes olid

üsna kõrged. Halbu kommentaare ei mäletagi, Oscar parima võõrkeelse filmi eest, suur hulk teisi auhindu jne. Aga emotsiooni oli vähem, kui ootasin. Võimalik, et viimasel kuul vaadatud ja keskmisest "raskemad" filmid olid maitsemeele ära rikkunud ja vaim oli veidi teisel lainel, kuid "Teiste elud" jäi veidi lahjaks.

Taas film, mille võiks klassifitseerida "jälgimisfilmide" hulka. Erinevalt "Red Road-ist" on lähedus Orwelli "1984-ga" palju suurem. Ida-eurooplastele ja KGB lugusid teadjatele pole aga vist süžees midagi väga erilist. Filmi algus oli vürtsi mõttes paljulubav - ülekuulamise stseenid ja noorte agentide koolitamine ajasid nihelema. Seejärel jätkus üsna tavaline draama, kus näidatakse inimeste nõrkusi, murdumist, kuid kus lõpuks hea saavutab võidu halva üle ja ka "pahas" tärkab headuse alge.

Kui filmi üks eesmärke oli näidata Stasi laiaulatuslikku haaret, siis see läks v-o filmi jooksul natuke kaduma. Erinevate allikate põhjal oli Saksa DV Stasi agentide arv paarist protsendist kogu elanikkonnast kuni iga seitsmenda elanikuni. Väidetavalt oli see endistest kommunistlikest riikidest kõige suurema mõjuga sh ka välismaal (nt Lääne-Saksamaa ja Lõuna-Ameerika riigid). Arvatavasti peegeldab film kogu Stasi teemat veidi sügavamalt kui lihtsalt lugu sellest, milliseid õudusi ja psühhoterrorit kasutati. See oli aeg, kus heateod ei olnud au sees. Üks peategelasi (leitnant/kapten? Wiesler) püüab oma "hoolealuseid" päästa riigi reetjateks lavastamisest, kuid lõpetab oma karjääri Stasi keldris ümbrikke lahti aurutades. Irooniliselt on ta filmi lõpus (peale Saksamaa liitmist) postiljoni ametis.

Anekdoot filmist: Erich Honeker ärkab hommikul ja tervitab päikest: "Tere hommikust!". Päike tervitab kenasti vastu. Lõuna ajal kordub sama. Õhtul astub Honecker taas ankale ja soovib päikesele head ööd. Selle peale vastab päike: "Keri põrgu, ma olen nüüd läänes!".

Red Road

Red Road on film eelmise aasta PÖFFi kavast. Tegemist on ohtrate auhindadega pärjatud (peamiselt režissööri töö eest Andrea Arnoldile) Briti draamaga, mis jutustab loo linna turvakaamerate juhtpuldis töötavast naisest, kes näeb ühel päeval, et tema pere auto alla ajanud mees on taas vabaduses.


Filmi peategelane vajub kinnismõtete küüsi ning on tunda, et soov kätte maksta oma lähedaste surma eest aina suureneb. Filmi lõpplahendus on üllatav - esimeste emotsioonide ja lihtlabase soovi asemel tappa oma "vaenlane" hakkab hoopis tekkima mingi kavalam plaan. Aga seda ei hakka siinkohal ümber jutustama.

Sündmused toimuvad Glasgow "Lasnamäel" (piirkond, mida plaanitakse lammutada) ning see lisab vahetust ja otsekohesust. Midagi ei ole ilustatud ja ka stseenid ning dialoogid on väga otsekohesed ja lihtsad. Kuigi süžee osas võiks paralleele tuua Orwelli "1984-ga", ei ole siiski tegemist "kõrgema võimu" huviga oma kodanike vastu vaid pigem vahend kuidas lugu sujuvalt kokku kleepida.

"Tavalist" (turvalist) elu elavale vaatajale on film ehk veidi õõvastust tekitav, kuid kui kõrvutada filmi mõne vene karmima reaalsuse looga, siis ehk polegi midagi erilist. Keskmisel eurooplasel peaks kerge kananahk aga ikka tekkima.

Red Road on esimene film triloogiast (projektist), mis kannab nime Advanced Party. Projektile pani aluse Lars von Trier ja idee seisneb selles, et kolm erinevat režisööri teevad etteantud reeglite järgi (nt peab tegevus toimuma Šotimaal ja tegelased peavad läbima kõiki filme). Ülejäänud kaks filmi pole veel valminud, kuid arvestades, et esimene film oli hea võiks loota ka teistest filmidest midagi vaadatavat.