Lubadus

Lubadus (Zavet) on Emir Kusturica järjekordne hullumeelsus. Kes teab tema eelmiseid filme (nt Life is a Miracle, Black cat, white cat ja Underground - kõik festivalidel auhinnatud filmid, kusjuures viimane neist sai 1995. a Cannes'is kuldse palmioksa), siis selle jaoks arvatavasti midagi üllatavat ei ole selles filmis.

PÖFFi kodulehel on üks kommentaar üsna tabav - "järsku on tegemist "lokaalse" filmiga - Serbia "Mehed ei nuta"vms. versioon, kus teema suures osas arusaadav vaid kohalikus kultuuriruumis olijale". Ma pakuks meie vasteks pigem "Suvitajaid". Teema (lõhe linna- ja maaelu vahel ning urbaniseerumine) on ehk arusaadav ka laiemale publikule, kuid huumorit ja nüansse, mis selle filmi heaks teevad, võib küll kaduma minna. Serbia on alati püüdnud olla läänelik, ehk isegi liiga püüdlik ning selle üle ironiseeritakse siin filmis pidevalt.
Selleks, et paremini mõista serblaste hingeelu, soovitan lugeda humoorikat raamatut A Guide to Serbian Mentality (võin laenata).

Lugu ise on aga poisist ja tema vanaisast, kes elavad väikeses külas Lääne-Serbias. Poiss saadetakse linna ja ta peab täitma lubaduse (müüa maha lehm, osta ikoon, mõni suveniir ja võtta naine). Järgneb hulk seiklusi (sekeldusi), mis kohati on stiilis "Home alone".

Olulisel kohal filmis on ka muusika. Kusturica on varem palju koostööd teinud legendaarse Goran Bregoviciga (kes pidi sel aastal ka Eestisse tulema, kuid kontsert jäi mingil põhjusel ära). Sel korral on muusika autoriks Kusturica poeg Stibor (kes mängib ka filmis) ja tulemus on taas Kusturicale iseloomulikult kirju nagu Tootsi peenar. See on segu rahvuslikest meloodiatest, mustlasmuusikast, ladina rütmidest, reggae'st ja teab millest veel.

Fakt filmist: üks osatäitjatest (peaosalise tulevane ämm), kes mängib õpetajast prostituuti, on päriselus politseinik ning lubati võtetele siseministri kirjalikul loal. Ka paljud teised filmis osalejad on kaamera ees esimest korda.