Yella

Yella oli minu PÖFFi programmis viimane film ning kahjuks jääb ta viimaseks ka pingereas (tegelikult ei hakka filme reastama, kuid viimase koha preemia annaksin küll sellele filmile).

Film sai valitud PÖFFi kodulehel oleva tutvustuse järgi. Läksin ülistuskõne õnge. Võib-olla oli pühapäeva õhtuks tekkinud küllastus kvaliteetkinost või eelnevad filmid lihtsalt gramm paremad, kuid selle filmi ajal kippusin nihelema. Ma ei ütleks, et film halb oli, kuid arvatavasti oli see mõeldud "elukutselistele" filmivaatajatele. Oli hetki, kus tekkis tahtmine peategelast aidata (miks-sa-nii-ei-tee tunne) ja siis jällegi tekkis mingitlaadi põlgus tema vastu.

Filmil polnud tausta, st kogu lugu oli üsna anonüümne. Arvatavasti oli see taotluslik, et mitte lasta ennast segada ümbritsevast. Mõned üksikud kõrvalised tegelased lipsasid loost läbi, kuid n.ö kolmandaid tegelasi tundus et polegi. Linnatänavatel polnud inimesi, hotellid olid tühjad, kontorites polnud töötajaid jne. Seega on raske samastuda ja filmi sisse elada.

Arvatavasti tahtis režissöör näidata inimhinge erinevaid tahkusid ja veel palju muudki, kuid kõik see tuleb pähe alles hiljem. Ma ei oleks hakanud nendele teemadele isegi mõtlema, kui ma neid ridu ei oleks kirjutama hakanud. Film oleks lihtsalt ununenud.

Lõpp oli klišee. Veidi stiilis: ja-siis-peategelane-ärkas-ja-kõik-eelnev-oli-vaid-uni.