Tüütu mees

Tüütu mees (Den Brysomme Mannen) viib vaataja põhjamaa anonüümsesse ja steriilsesse linna (filmitud Oslos). Film algab peategelase enesetapuga, mille järel ta avastab ennast bussiga teel "ei-tea-kuhu", kus valitseb tühjus ja keset tühjust on mahajäätud bensiinijaam, kus ilutseb silt "welcome". Seal aga juba oodatakase teda ning viiakse ta uude elukohta, linna, kus ootab ees töö.


Ootus, et midagi põnevat juhtub, kestab üsna kaua. Ja tükk aega mingit püanti ei tulegi - kõik on ilus ja puhas ja töökaaslased sõbralikud ja hoolitsevad. Kuid ühel hetkel, kui peategelane kogemata oma sõrme paberigiljotiini alla jätab ja keegi sellest välja ei tee (st reageeritakse emotsioonidele, mitte juhtunud õnnetusele), siis tekib küsimus, et kuhu jääb naiste kiljumine jms. Kõlab hoopis etteheide: "Nii ei tohi teha!". Selle peale ütleksid klassikud: "Et mis mõttes nagu???". Ja veidi hiljem ärkab peategelane Andreas autos, teel koju ja avastab, et sõrm on tagasi "kleebitud" ja vaid õhkõrn arm on sõrmel näha.

Edasi muutub kõik läbi ja lõhki steriilseks - inimsuhted, vestlusteemad, seks, linnatänavad (ei ühtki reklaamsilti, värvilist tuld), riietus (läbinisti halli erinevad toonid). Puuduvad ka emotsioonid - nii positiivsed kui ka negatiivsed. Enesetappu üritanud mees tõstetakse aiateiba otsast, kuhu ta hüpanud oli maha ja "valvurid" pesevad tänava puhtaks ja ei ühtki inimest pole uudistamas, ega tähelepanu pööramas. Hollywoodi filmis oleks sama situatsioon lahendatud vilkurite ja ulmelise superautoga ja maskides meestega, kes laiba oleks ära koristanud ja Men-in-Black stiilis pealtnägijate mälu kustutanud. Siin olid aga kaks harja ja mopiga meest, kes vaikselt toimetasid ja laiba trabandilaadsesse autosse tõstsid.


Vahepeal otsusab ka peategelane enesetapu teha. Ning kordub stseen filmi algusest, kus ta rongi alla hüppab, kuid see ei aita - pole võimalik surra.


On vaid üks mees, keda kõik hulluks peavad, kes kurdab, et söök on maitsetu (kõik söömise stseenid on sama "tuimad" nagu Kreisiraadio sketš, kus Oja ja Võrno tühja taldrikut kahvliga kraabivad) ja alkohol ei hakka pähe jne. Andreas otsib ta üles ning avastab, et sellel mehel on kontakt "teistpoolsusega" - maailmaga kus on emotsioonid, lõhnad ja maitsed. Vaatamata hoiatustele püüavad nad teistpoolsusesse või hoopis "õigepoolsusesse" jõuda, kuid viimasel hetkel saavd valvurid jaole ja saabub "bensiinijaama mees" kes Andrease tagasi bussi peale saadab. Bussist astub välja järgmine saabuja, Andreas aga visatakse pagasiruumi ja ta ärkab kaetuna härmatisest kui buss seisab ja ta astub valgesse lumetuisku...


FIlmi saab mitmeti tõlgendada - põhjamaade jäisus ja steriilsus; vastumeelsus olukorra vastu, kus kõik on hea ("very nice"); põrgu ja taevas, kusjuures pole üldsegi selge, kummas peategelane viibib ja kuhu "bensiinijaama Peetrus" ta viib. Parasjagu musta huumorit, hästi välja mängitud steriilsus (igati taotluslik). Stiililit võib paigutada filmi "Köögilood" (näidati ka mõni aasta tagasi PÖFFil) kategooriasse.


Film saanud kümmekond auhinda (režissöör Jens Lien).