Teiste elud

Ootused "Teiste elude" (Das Leben der Anderen) suhtes olid

üsna kõrged. Halbu kommentaare ei mäletagi, Oscar parima võõrkeelse filmi eest, suur hulk teisi auhindu jne. Aga emotsiooni oli vähem, kui ootasin. Võimalik, et viimasel kuul vaadatud ja keskmisest "raskemad" filmid olid maitsemeele ära rikkunud ja vaim oli veidi teisel lainel, kuid "Teiste elud" jäi veidi lahjaks.

Taas film, mille võiks klassifitseerida "jälgimisfilmide" hulka. Erinevalt "Red Road-ist" on lähedus Orwelli "1984-ga" palju suurem. Ida-eurooplastele ja KGB lugusid teadjatele pole aga vist süžees midagi väga erilist. Filmi algus oli vürtsi mõttes paljulubav - ülekuulamise stseenid ja noorte agentide koolitamine ajasid nihelema. Seejärel jätkus üsna tavaline draama, kus näidatakse inimeste nõrkusi, murdumist, kuid kus lõpuks hea saavutab võidu halva üle ja ka "pahas" tärkab headuse alge.

Kui filmi üks eesmärke oli näidata Stasi laiaulatuslikku haaret, siis see läks v-o filmi jooksul natuke kaduma. Erinevate allikate põhjal oli Saksa DV Stasi agentide arv paarist protsendist kogu elanikkonnast kuni iga seitsmenda elanikuni. Väidetavalt oli see endistest kommunistlikest riikidest kõige suurema mõjuga sh ka välismaal (nt Lääne-Saksamaa ja Lõuna-Ameerika riigid). Arvatavasti peegeldab film kogu Stasi teemat veidi sügavamalt kui lihtsalt lugu sellest, milliseid õudusi ja psühhoterrorit kasutati. See oli aeg, kus heateod ei olnud au sees. Üks peategelasi (leitnant/kapten? Wiesler) püüab oma "hoolealuseid" päästa riigi reetjateks lavastamisest, kuid lõpetab oma karjääri Stasi keldris ümbrikke lahti aurutades. Irooniliselt on ta filmi lõpus (peale Saksamaa liitmist) postiljoni ametis.

Anekdoot filmist: Erich Honeker ärkab hommikul ja tervitab päikest: "Tere hommikust!". Päike tervitab kenasti vastu. Lõuna ajal kordub sama. Õhtul astub Honecker taas ankale ja soovib päikesele head ööd. Selle peale vastab päike: "Keri põrgu, ma olen nüüd läänes!".