12

12 (Двенадцать) on Vene kultus-režissööri Nikita Mihalkovi värskeim film. Tegemist on Sidney Lumet 1957. a filmi "Twelve Angry Men" uusversiooniga, kus tegevus toodud Venemaale ning juurde on poogitud Tšetšeenia teema.

Väga vastakaid arvamusi tekitanud film - vähemalt vene filmifoorumites. Ühed kiidavad taevani ja teised trambivad jalge alla (nimetades seda isegi Putini poliitika propagandaks, Mihalkovi katset mängida jumalat (loe: eriteenistuse agenti) jms), kuid külmaks ei jäta kedagi.

Film kaheteistkümnest vandekohtunikust, kes peavad otsustama, kas noor tšetšeen on oma kasuisa (vene ohvitser) mõrvas süüdi või mitte. Vandekohus istub maha ja hääletab minutiga selle poolt, et noormees süüdi mõista - kõik on ju ilmselge ning, kes viitsib Moskvas põlu all olevate tšetšeenide kaitseks välja astuda. Kuid üks vandekohtunik on siiski teist meelt ning sealt vallandub ahelreaktsioon, mille käigus vandekohtunikud hakkavad oma meelt muutma. Igal mehel on sinna juurde rääkida oma lugu, mis annab väikese ülevaate Venemaal toimuvast, erinevatest hoiakutsest, erineva sotsiaalse staatusega inimeste hingeelust jne.

Hämmastav on see, et alguses süüdimõistmise poolt hääletanud mehed hakkavad taskutest/kohvritest välja tooma tõendusmaterjale, millega lükkavad tšetšeeni süü ümber. Kuid siis tuleb välja, et tegelikult võib noormees hoopiski sattuda "räästa alt vihma kätte". Aga rohkem detaile siinkohal ei avaldakski...

Kuigi ma ei ole vene kinoga väga kursis, on siiski suur osa näitlejaid tuttavad. Tundub, et Mihalkov, kes ka ise ühte vandekohtuniku mängib, on koorekihi kokku ajanud. Aga arvatavasti on see ka vajalik, sest kõigil vandekohtunikel on sisuliselt peaosa.

Kandikul tuuakse ette sümboleid ja kohati tundub film ehk isegi liiga välja mängitud. Üledramatiseeritud ei oleks vist päris täpne antud juhul öelda, kuid veidi vähem näitlemist võiks küll olla. Nagu suur ja uhke fotoalbum on see film. Ja lõpus keeratakse vint veidi üle. Võimalik, et Mihalkov tahtis liiga palju ühe filmiga öelda,

Film on saanud Veneetsia filmifestivalil kuldlõvi ning oli ka üks Oscari kandidaatidest võõrkeelsete filmide kategoorias.