This Is England

This Is England avardas silmaringi. Kui seni piirdus teadmine (õigemini teadmatus) skinheadidest peamiselt Tartus uudise künnise ületavatest tüüpidest, kes mõnda mustanahalist tülitasid, siis nüüd on ülevaade teemast veidi parem.

Filmi peategelane on 12-aastane poiss, keda koolis taga kiusatakse ning kes satub skinheadide kampa, kes ta mingil põhjusel omaks võtavad ning talle ka vastava välimuse annavad. Ja klassikaliseks skinheadi välimusega poisiks ta saab - pöetud pea, Ben Shermani särk, Levis'e teksad ning jalas Dr. Martensid. Kõik see on iseloomulik 50' - 60' aastate subkultuurile nimega mods (modernists), kellest skinheadid ka palju mõjutatud olid. Lisaks välimusele kuulus esimeste skinheadide olustikku ka muusika - peamiselt ska, soul ja reggae. Hiljem lisandusid punk ja rock jm.

Kui esimese laine skinheadid olid apoliitilised ning mustanahaliste (nt Jamaika) kultuur oli au sees, siis filmi tegevuse ajaks oli skinheadide seas levinud ka poliitilised ja rassistlikud vaated. Selle põhjuseks võib pidada mitmete sotsiaalsete probleemide levikut Briti töölisklassi seas, kus skinheadlus enim levinud oli. Suurenes tööpuudus, mille üks pühjuseid oli ka liberaalne immigratsioonipoliitika. Pingeid tekitas tol ajal ka Falklandi sõda, mis ühe teemana filmi läbib. Sõda peeti 1982. aasta suvel Argentiina ja Inglismaa vahel (ligikaudu kaks kuud kestnud konfliktis hukkus kokku pea-aegu 1000 sõdurit). Samas suur osa skinheadidest jäid siiski anti-rassistlikeks (eriti Šotimaal ja Põhja-Inglismaal) ja olid pigem vasakpoolse maailmavaatega. See, miks skinheade rassistideks peetakse, tuleb arvatavasti sellest, et paljud neo-natside rühmitused lihtsalt koosnesid skinheadidest ehk siis skinheadlus iseenesest ei olnud n.ö kurja juur ning meedia tembeldas kõik rassivaenu juhtumid skinheadidega seotuks.

Kuid tagasi filmi juurde... Peatagelane Shaun on niisiis saanud skinheadide kamba liikmeks, kellega tal tekib hea klapp. Selles mõttes on tegemist südamliku filmiga, mis näitab seda kui oluline on leida inimesed kellega on hea koos olla ning kelle seltskonnas saab jääda iseendaks. See on eriti oluline väikese inimese jaoks, kes on just kaotanud sõjas oma isa ning kellel pole koolis semusid. Kõik tundubki ilus kuni hetkeni, mil mängu astub Combo (Stephen Graham - "Snatch"; "Gangs of New York"). Tegemist on paremäärmusliku tüübiga, kes noorte pundile lõhe sisse lööb. Vanglast väljununa tuleb sekeldusi ning "romantilisse" olustikku lisandub pinge.

Režisöör Shane Meadows on otseselt seotud filmi taustaga - ta on pärit samast piirkonnast ning palju sellest filmist on seotud või inspireeritud tema nooruspõlvest. See lisab filmile usutavust.

Lõpp ehk püütud liiga sümbolistlikuks teha. Samas mine sa tea, võib-olla oleks tagasihoidlikum finaal märkamatuks jäänud... Filmi juures võlub ka mõnus inglise aktsent, mis mõningatel juhtudel nõuab subtiitreid...

Veidi veel muusikast. Soundtrack oli üllatav, sest sisetunne ütles, et kohe hakkab mängima mõni Sex Pistolsi lugu ja ekraanile ilmub hullumeelse pilguga Johnny Rotten. Hoopis tulid aga Ludovico Einaudi lüürilised noodid. Nagu eelpool mainitud, siis skinheadide muusikaline maitse algas pungist üsna kaugel ning pigem võib seda seostada sellise stiiliga nagu Oi! (Oi! hõlmab elemente pungist, jalgpalli lauludest, kõrtsi rockist ja Briti glam rockist).

Mõned Oi! bändid ja lood leiate siit (üks vene lehekülg, mis pole imestamapanev, sest Venemaal peaks olema paarkümmend tuhat skinheadi) ja paar lugu filmi soundtrackilt on ka MySpace'is.

2007. aasta PÖFFi raames sai film Just Film Festivalil parima noortefilmi auhinna. Lisaks ka võitnud parima filmi tiitli BAFTA ja British Independent Film Awardsil.


Ajakirjas Cheese (30/2008) oli hiljuti artikkel Gavin Watson’i fotodega skinheadidest. Lisaks on seal ka Ahto Külveti intervjuu autoriga ning Aimar Ventseli tekst skinhead-subkultuurist.