Himaalaja filmide nädala raames näidati KUMUs ja TLÜs hulka piirkonnaga seotud dokumentaalfilme.
Living Goddess
Film räägib Nepaali ühest lapsjumalannast (Bhaktapuri Kumarist), kes on valitud Hindu loomise ja hävingu jumalanna Taleju kehastuseks maa peal. Filmi tegijatel õnnestus peale pikka "sisseelamisperioodi" saada luba filmimiseks ning pooleteise aasta jooksul valminud filmis näidatakse 8-aastase tüdruku (jumalanna) argipäeva.Ühest küljest tavaline laps, kes mängib (tavaliste) mänguasjadega (sh mängu telefon jms läänelik atribuutika), teisest küljest jumalikkuse sümbol, keda käivad kummardamas sajad või tuhanded inimesed, keda riigi kuningas hoiab ja kelle läheduse kaudu püüab lisada oma positsioonile aurat ja kellele tuuakse ohvriande.
Filmi tegijad sattusid Nepaali ajal mil algasid kuninga võimu vastased protestid ja maoistide ülestõusud. Vahelduvad kaadrid tänavatest, kus ühel päeval liigub lapsjumalanna ümbritsetuna tema kummardajatest, järgneval päeval aga on tänavatel mässajad ning neid laiali ajavad sõjaväelased-märulipolitseinikud. Omapärane on ka lapsjumalate valimine - nad peavad vastama 32 kriteeriumile (peamiselt lähtuvalt välimustest, olekust ja päritolust).
Thin Ice
"Thin Ice" on veidi lustakam film Ladakhi piirkonna (India, Pakistani ja Hiina piirimaad) budistlikku usku tüdrukutest, kes soovivad osaleda piirkonna meistrivõistlustel jäähokis. Esimene katse ebaõnnestub, sest konservatiivsete tavadega kohas ei ole naistel sobiv (võistlus)spordiga tegeleda. Läbirääkimised küla naistekoguga ja lobitöö viib aga sihile, ning tüdrukud saavad loa võistelda. Samal ajal käib võistkonna komplekteerimine ja harjutamine ning varustuse meisterdamine - harjutusväljakule jõest vee saamine, esimesed sammud jääl ja hokikeppide saagimine jms on humoorikad vahepalad võrdõiguslikkuse teemat puudutavas filmis. Siis aga lisandub filmile teine aspekt, mis on seotud erineva usundiga inimeste suhetest (teema on ehk aktuaalsem seal, kus religioonil on suurem roll ühiskonnas). Piirkond on ja oli Pakistani ja India vaheliste konfliktide toimumise kohaks. Kuna võistkonna moodustamiseks jääb headest(!) mängijatest puudu, siis sõidetakse päeva pikkune teekond "naaberkülasse" (tegemist on äärmiselt hõreda asustusega alaga), mis on aga moslemitest koosnev kogukond. Peetakse sõpruskohtumine ja lepitakse kokku ühistreeninglaagris, mida juhendab külas elav ameeriklanna.
Hea näide sellest, et sport suudab "üle olla" inimestevahelistest erinevustest ja olla aluseks normaalsete ja heanaaberlike suhete loomiseks.
Veidi enam oleks oodanud loodusvaateid (piirkonda läbib Induse jõgi, ümbritsevad üle 5000 meetrised mäed), kuid see vist polnud peamiseks teemaks...
Bhutan, the Height of Happiness
Peamiselt intervjuudele tuginev film tänapäeva Bhutanist, püüetest hoida riiki halbadest mõjutustest ning muule maailmale omastest igapäevaprobleemidest. Riik, kus rahvaküsitluse järgi 97% inimestest on õnnelikud, on alles hiljuti avanenud muule maailmale (televisioon ja internet on riigis lubatud alles 1999. aastast alates). Demokraatlikud valimised on aga veelgi uuem nähtus. See on riik, kus mõõdetakse GNP asemel GNH-d (Gross National Happiness) ja televisiooni peetakse üheks õnnetunde aluseks. Samas peetakse televisiooni ka traditsioonide lõhkujaks ning pahede aluseks - riigis on kasvanud kuritegevus, traditsioonid kaovad (mehed ei kanna enam traditsioonilist ürpi (gha), marihuaanat suitsetatakse selle asemel, et sellega sigu toita, füüsiline aktiivsus on vähenenud, sest aega veedetakse teleka või arvuti ees. Piiride avanemisga on elenikud avanenud moodsatele suguhaigustele jpm.
Püüe õppida teiste riikide vigadest ei ole aga õnnestunud ja võimalust näha vanade traditsioonidega riiki pole enam kauaks jäänud. Riigis kehtib küll keeld tubakale (kuigi ka filmis on näha suitsetajaid), kuid alkoholi tarbimine on tavaline "meelelahutus".
Erinevalt "Living Goddess" filmist valmis see film paari nädalaga ning filmi tegijate suureks üllatuseks õnnestus neil lühikese ajaga saada kommentaare väga erinevatelt inimestelt (kõrgetest ametnikest koduprernaiste ja riigis liikuvate turistideni). Filmimine riigis on tasuline, samuti ei lasta riiki üksikturiste ning riigis viibimise tasu on kõrge (200 USD/päev).
Film on jumal Machhendranathile pühendatud riitusest, mille keskseks osaks on iga 12 aasta tagant toimuv ringkäik spetiaalse kaarikuga. Kaariku ehitavad kohalikud meistrid kindlate mõõtude järgi ainult looduslikest vahenditest (puit, väädid jms).
Pea 20 m kõrgune ratastel torn veetakse kuu aja jooksul läbi Kathmandu oru. Ettevõtmine, mis arvestades kaariku proportsioone ja olematu kvaliteediga teid ning hõimude "võitlust", kes kaarikut vedada saab, ei ole lihtsate killast.
No comments:
Post a Comment