Into the Wild

Into The Wild sattus filmivalikusse sirvides selle aasta Oscari-kandidaate ning tundus esmapilgul vaatamist väärt olev film, veidi erinev sellest, mida Ameerika filmikriitikud võiksid üldjuhul ülistada.

Režissöör Sean Penni film Jon Krakaueri samanimelise raamatu põhjal, mis baseerub tõestisündinud lool. Mingil põhjusel äratas usaldust ka režisöör ja mulle tundus, et ma olen varemgi tema filme näinud, kuid tuleb välja, et tema režiiga filme pole ma näinud, vaid osatäitjana on ta silma hakanud. Filmi taustast lugedes selgub, et ka noormehe, kellest film on, vanematel tekkis kümme aastat peale esmast kohtumist Sean Penniga tema vastu usaldus ning nad lõpuks andsid loa filmi tegemiseks.

Film räägib noormehest, kes peale keskkooli lõppu otsustab jätta selja taha oma materialistlikke väärtusi ülistava perekonna, annetab oma ülikooli säästud heategevuseks ning võtab ette teekonna Alaskale. Teel tiirutab ta Ameerika lääneosariikides - tutvub erinevate inimestega ja lõpuks seab end sisse keset metsikut Alaskat mahajäetud bussiromus. Paralleelselt tema viibimisega Alaskal näidatakse katkendeid tema teekonnast Alaskale ning pannakse paika seosed.

Miks inimesed "lähevad ära"? Et avastada maailma; põgeneda kellegi või millegi või iseenda eest; saada kogemusi uute tutvuste või kogemuste kaudu; selleks, et väljuda oma mugavustsoonist; tõestada endale või teistele midagi; avastada ennast, olles teistsuguses ühiskonnas või väljaspool ühiskonda. Rändamine seostub kindlasti vabadusega, piiride ületamisega. Siin filmis oli tükike igast põhjusest.

Filmi alguses tekkis hetkeks kahtlus, et peategelasest luuakse "üliinimese" karakter. Seda siis kui temalt hakkasid tulema tsitaadid kirjandusklassikast. Aga õnneks jäi kõik mõistlikkuse piiridesse. Peategelane ei osutunud kangelaseks, vaid jäi "tavaliseks" kuni filmi lõpuni.

Lisaks heale loole pakub film ka silmailu kaunite looduskaadrite näol. Kuigi film kestis üle kahe tunni, ei jätnud need kaadrid "augu täite" tunnet, vaid hoopis aitasid elada sisse olustikku ja andsid võimaluse mõelda veidi eelnevate kaadrite üle.

Muusika sobib filmiga hästi. Soundtracki autor on Eddie Vedder. Minu jaoks ei kõlanud see (nimi) tuttavalt, küll aga oli hääl selline, mille osas oleks raske eksida. Kuid miks siis kõikjal laulude esitajaks märgitud E.V. ja mitte Pearl Jam, mida oleksin hääle järgi pakkunud. Vastus väga lihtne - Eddie Vedder on Pearl Jami solist. Seega sain veidi targemaks. Head sõnad lauludel.

Filmil on ka päris huvitav koduleht - saab kuulata jupikesi soundtrackist, leiab algtõdesid matkajale, väljavõtteid tsitaatidest, mida filmis kasutati ning loomulikult ka kõike muud, mis filmi kodulehe juurde kuulub.

Kokkuvõttes oli väga hea film. Ei ütleks, et vapustav, kuid arvatavasti jääb meelde paremini, kui mõnigi teine film.

There is a pleasure in the pathless woods,
There is a rapture on the lonely shore,
There is society, where none intrudes,
By the deep sea, and music in its roar:
I love not man the less, but Nature more,
/Byron/