Death Proof

Tarantino "Grindhouse - Death Proof" ("Surmakindel") sai ka lõpuks vaadatud. On küll Tarantino film - muusika klapib, stseenid täis uskumatut möla eimillestki. Kuid kahjuks on see möla kaugel Pulp Fictioni või Reservoir Dogs'i palju peenemast dialoogist. Käibefraase selle filmi tekstist vist ei tule... F-sõna sõprade kõrvu paitab aga film kindlasti.


Film on üks osa algselt pikemast filmist, mis nüüd jaotatud kaheks osaks - Death Proof ja Planet Terror. Tegevus toimub näiliselt 1970-aastatel ning kuni hetkeni, kui kasutusse tulevad mobiiltelefonid ja i-Podid, võikski seda uskuda. Film on omakorda samuti jaotatud kaheks osaks, kus läbivaks tegelaseks on mõrvarist kaskadöör (Kurt Russell), kes oma surmakindlaks ehitatud autoga üritab mõrvata kampa preilisid. Arvatavasti jäävad filmist meelde mõned kihutamise stseenid ning üks kokkupõrge. Ülejäänu on "augutäide". Mitmed Eesti filmiinimesed on Death Proofi oma 2007. aaasta filmide paremikku asetanud, kuid tundub, et seda vaid sellepärast, et tegemist on Tarantino filmiga. Sellisel veidi peast-segi-stsenaariumi ülistamisel on kerge eputamise maik juures, kuid mine sa tea - ehk on hoopis sügav filmikunst.


Ning paratamatult tekib küsimus, miks Tarantino oma filmides kipub ise näitlema? Kui ta teeks seda nagu Hitchcock (mängiks laipa), siis oleks vist parem.

Vaatamata kriitilisele meelestatusele filmi suhtes oli see kindlasti vaadatavam kui mõni Hollywoodi läbu (nt "Sex and the City" - jah, vabandust, olen seda näinud).

Tarantino kandideeris 2007. aastal filmiga Cannes'is Kuldsele Palmioksale.